Another day of grind

Esimene töönädal uues kohas hakkab selja taha saama. Hästi toredad inimesed tunduvad. Kuna kahene ikka tatine, siis on tööpäevadel temaga tegelemine jagatud nende isaga. Vahel terve päev mina või tema või siis poole päeva kaupa. Väga raske on ennast mõistma panna, et ma ei saa 100% tööle hetkel fokusseerida ja see ärritab. Ma tavaliselt olen selline, et kui miski huvitab, siis tahaks asjaga häirimatult tegeleda nii kaua kui küllastus peale tuleb. A no mis sa teed. Tuleb lihtsalt õppida aega jagama. Õnneks oli võimalus osade uute töökaaslastega õhtul väljas käia ning natuke ennast tuulutada ja sotsialiseeruda (loe:juua kella kaheni UGs).

Kui ma tänapäeval linnapeale lähen kellegagi, siis ma võtan linnas hotelli, sest pupsikud tahavad tihti öösel tähelepanu ja ärkavad hommikul vara ning sel juhul on mul võimalus ennast välja puhata ja olla järgmine päev jälle näpud püsti produktiivne töökaaslane ja lapsevanem. Isegi kui ma väljas ei käi, siis korduv öine teki peale panemine/lohutamine ja hommikune 5.45 ärkamine tapab ikka täiega. Täna öösel magasid kõik nagu lillekesed ja mul jätkus õhtul peale tööd isegi energiat elamine ära koristada. Ei jõua ära oodata kuni sellised ööd muutuvad sagedamaks. Praegu 90% öödest veel ikka vaja tegeleda ning kui ülemus rääkis, et ta kuuene ikka ronib varahommikul üles, siis tappis see kergelt motti. Ma pean vastu rasketes tingimustues enamasti mingi tähtaja nimel. Mul on vaja teada, et on tulemas paus. Kui ma ei näe mingit time outi raskest situatsioonist, siis läheb ikka korralikult lappama vaimne tervis. Igavene kannataja pole minu tugev külg. Hetkel järgmine plaan on villapuhkus sõbrannadega septembri lõpus.

omg onju!

Meist kolm said see aasta 40 ning oleme väikeste laste vanemad. Võtsime endale basseiniga villa Portugalis ja põhimõtteliselt soovime seal esimesed päevad hambad laiali basseini ääres lihtsalt vedeleda. See on meie kingitus iseendale. We old, we out of baby grind, we fuckin’ need it. Minu isiklik plaan on magada, raamatut lugeda ja lihtsalt sõbrannadega segamatult vestelda. See on ka üks põhjusi, miks ma blogin jälle, kõigil on nii kiire oma elude ja töödega, et ei ole aega isegi kokku saada. Mõni sõbranna ei julge isegi mainida enam seda reisi, sest äkki saabub mingi katk majja. Mul peale viimase lapse sündi on kõik asjad kergelt allamäge veerema hakanud, nii et ma absoluutselt ei imesta kui mul see reis ära peaks jääma ja siis mental breakdown here I come.

Igatahes mu katkulisel jookseb neljas nohunädal ning ausalt mõistus on otsas, mida ette võtta. Olen juba nii hädas, et valmis uurima, et kust seda MMSi saab või tõmbama mustlase tee pealt autosse, et majalt needuse maha võtaks. Kui täna õhtul ka neljane oma nina hõõruma hakkas siis tekkist tahtmine kergelt peaga vastu seina suunduda. Samas pole mul jällegi lisakohustusi vaja seina parandamise näol. Kuid oleme positiivsed. Saame jagu sellest vinduvast nohust ning mõtlen backup planidele backup plane!

today.. in the house of plague

Üldse ei meeldi see kui sa hakkad tunneli lõpus valgust nägema ja siis tõmbab su ühe päeva lastehoius käinud laps reverse Uno kaardi ning köhib terve öö, samas kui paranemismärke näidanud teine ärkab hommikul kõrge palavikuga. Vähemalt enda tervis on korras aga kõik mu viimase tööpäeva plaanid visatakse aknast välja.

Arusaadavalt on nad halvas tujus. Üks käib ja räägib ainult nasaalsel vinguval toonil, “emmeeeeeeeeeeee, ma ei saaaaaaaaaaaaaaa ise” ning teine dramaatiliselt nutab iga mitte meeldiva asja peale. Kui sa küsid, et kas ma saan aidata sind, siis on kaotanud ka kõik konsonandid sõnavarast ja halab läbi tati – eiiiiiaaaaaeeaauuiaa ja mu katsed mõistatada tema muret viivad ta ainult suuremasse meelehärmi.

But this is fine! This I can do.

Ei ole ikka hästi küll

Niipea kui hakkad hõiskama, et kõik on hästi ja I am on a roll, nähvatakse sulle lataki igast hädadega. 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis lugu sai alguse kaks nädalat tagasi kui mind kutsuti kahesele järgi lastehoidu. Sellel nina jooksis nagu mahlakask. Mul viimased nädalad vanas asutuses ja annan parajasti tööülesandeid üle, nii et saab hakkama lapse kõrvalt. Tõenäoliselt esmaspäevaks korras ja lastehoidu tagasi. Aga ei. Pühapäeval tõusis hoopis palavik ja laps oksendas. OK. Maadlesin paar päeva 40-kraadise palavikuga ning üksiku müstilise oksehooga. Kolmapäevaks oli olemine kahesel juba viisakas. Esimene nädal selja taga. Neljapäeval pidin ma viimased asjad tööl ära tegema ja põrutama suusalaagrisse rullsuuska õppima nädalavahetuseks. See tähendas, et lapsed jäävad isaga ja peaks olema enam-vähem okeikas seisus.  Neljane oli ilusti vormis ja käis lasteaias ning pidi nädalavahetuse mu ema juures veetma kuni ma laagris. Kahene taastus oma haigusest. Ninast ikka kogu aeg nöör väljas aga vähemalt palavik all. Muidugi isa tal saatis iga tunni tagant sõnumeid mulle temperatuuri kohta – 37.7. Ma saan aru, et tal oli hirm, et äkki läheb uuesti üles aga no.. miks peaks.

Suusalaager oli tappev. Eriti kui sa oled terve elu olnud mittesportlik ja viimased kolm aastat pm opereerinud ainult majapiires. Ma teadsin, et see saab brutaalne olema ja ma olin juba kõiki ette teavitanud, et ma teen nii palju kui jõuan. Üldises plaanis oli see supertore ja inimesed hästi vahvad ja toetavad. Laupäeval ostsin külapoest mingi piruka lõunaks ja tundsin terve pärastlõuna, kuidas olek on imelik. Arvasin, et ma olen lihtsalt ennast üle pingutanud ja ilm ülikuum. Ööl vastu pühapäeva oksendasin ja sain aru, et pirukas ikka ei töötanud minuga üldse. Mõne tunnipärast helistas mul ema ja teavitas, et suuremal on hingamisraskused. Lasin tal lapse linna viia, kus rohi on ja manustada seda vastavalt ettekirjutustele. Kui ma algselt plaanisin keset ööd koju hakata sõitma, siis mu toidumürgitus hoidis mind veel hirmus kahetunnist autosõitu ettevõtmast.

Hommikul startides oli keha veel nõrk ja väsimus suur. Terve see 2h oli lihtsalt meeletu võitlus silmi lahti hoida. Õnneks toidumürgituse olin öösel kehast väljutanud. Ema oli mul neljase maale tagasi viinud ja kui ma lõpuks sinna jõudsin, siis see ikka hingeldas ja oli näost ära. Võtsin ta kohe kaasa ja sõitsime EMOss, kus teavitati, et ravi kogused olid valed (meil alles esimene intsident peale diagnoosi saamist ja käitusime vastavalt ettekirjutatud juhendile….). Samal ajal kui ma oma hingeldava lapsega järjekorras ootasin, oli keegi tulnud sinna oma enteroviiruses lapsega. Why? Kui sa tead, et see on enteroviirus, miks sa vead oma ilma maskita eelpubekat EMOsse. Eriti kui ta ainus probleem on talla all olevad villid? Ennihuu..  Lapsel hapnikusisaldus veres 90-91. Ventolin kompressorisse ja lisahapnik peale. Samuti teavitati, et me jääme haiglasse. Õnneks taastus neljane pärast paari tundi piisavalt ära ning ikka lasti koju. Kodus taastus poiss ilusti ära. Mulle jäi rõõm kogu äraoldud aja jooksul tekitatud segaduse koristamine. Õhtul surusin viimase lapse voodisse ja vajusin nägupidi patja.

Esmaspäeva hommikul ärkasin paistes mandlite ja valusa kurguga. Terve see nädal on mandlid igast peas olevast august välja pressinud ning neelata ei saa midagi. Ma olen kõik trikid internetis ära proovinud ja kolme päevaga pole väga muutunud midagi. Üldine tunne on pehmelt öeldes kehv aga kas on aega mõelda sellele? Elamine vaja enam-vähem trimmis hoida. Toidud ees, rohud kapis. Pesumasin, nõudepesumasin ja kuivati möllavad terve päeva. Hea, et elektrihinnad 2021 fikseeritud said ja sellest nädalast puhkus. Ma ei kujuta ette, et ma täistööaja kõrvalt selle draamaga tegeleks. Poisid vahelduva eduga huiavad üksteist ja vaja seal natist kinni hoida ja kaikaga laiali peksta. Inimesed on valinud väga vale aja, et mulle saata Jäppineni järjekordse koolituse linki, sest sel nädalal on mu vanemlusstiili koodnimi – “It is what it is“.

Mul on tunne, et ma olen 2 nädalat järjest olnud nagu hamster rattas ja kui ma seisma jään, siis lendan märja rätikuna nurka. Kui ma tavaliselt halan oma sõbrannadele ja elan seal ennast välja, siis ma isegi ei jõua praegu seda teha. A koeral on ka igapoolaastane kõrvajama ning seda vaja ka kaks korda päevas mööda maja taga ajada, et tohterdada.

House of Plague

Also mu love-hate relationship IKEAga jätkub. Love – pood lõpuks olemas. Hate – krdi põrsad on nüüd teinud komplekteerimistasu juurde kuni sajaeuristel tellimustel.

Kui ellu jään võib olla postitan uuesti. Tuduluu!

Kairi, meie kohvideit jääb see nädal ka ära 😦

I am finally fine!

Päris hirmus on avastada, et sa hakkad jõudma sellisesse pohhuismifaasi, kus see võib hakata juba crazy lady mõõtmeid võtma. Mind on kasvatatud alati mõtlema selle, mis teised sinust arvavad. Kõik mu kahekümnendad möödusid ärevas emotsioonis, et äkki ma tegin või ütlesin midagi, mis kedagi solvas. Alles kolmekümnendates sain aru, et ma olengi teistsugune ning mul raskem mingeid situatsioone hallata aga see on ok. Mu nii öelda halvasti ütlemised ei tulnud iial reaalsest pahatahtlikust soovist vaid pigem kehvast suhtlemisoskusest ja sõnade valikust. Muud negatiivsed emotsioonid, mis teistest põhjustasin ka puudlikust elukogemusest. Kolmekümnendates järsku käis klõps ära, et miks mind peaks kottima see, mis teised minust arvavad? Samuti aitasid rohud. Kui ma esimesed 40 aastat oma elust ei suutnud uinuda, sest iga kord kui ma magama jäin hakkas käima highlight reel kõikidest asjadest elus, mis ma olen valesti teinud, taustaks mustlasmuusika ja ainus asi, mis aitas uinuda oli käima panna mingi seriaal, mis selle kõik summutas, siis nüüd ma panen silmad kinni ja vaikus! Imeline!

Ma kolmekümnendates sain lõpuks aru ka, et ma ei saa hoida oma lähitutvusringkonnas inimesi, kes mulle igapäevaselt stressi tekitavad ja kellega suheldes peab käima munakoortel. Is not worth it. Viimase aastaga on mu suhtumine ellu kapitaalselt muutunud. Ma tean kes ma olen. Mul on usk oma võimetesse suurem kui varem. Ma lihtsalt tunnen ennast hästi ja tahan sama teistele enda ümber. Naudin täiskasvanu olemist ja kui hästi ma hakkama saan. Kui vanasti oli see ainult mingi mõnepäeva või nädalane periood, siis ma olen tundnud ennast hästi viimased 8 kuud järjest ja mõõnasid on olnud üksikuid päevi. Esimest korda elus on ka tunne, et kui ma võtan midagi ette, siis ma teen seda või olen suuteline saavutama. Isegi siis kui tekivad takistused. Varasemalt olen alla andnud esimeste komistamiste peale. Ma ei arva enam, et kui ma midagi uut tegema hakkan ja mul see kohe hästi välja ei tule, siis järelikult ma pole võimeline seda tegema.

Aga tulles tagasi selle pohhuismi juurde, siis viimasel ajal olengi lõpetanud hoolimise kui täiskasvanud inimesed ei käitu vastavalt oma eale. Ma olen läbi aastate õppinud sellest väga hästi aru saama, et see kui nad minule halvasti ütlevad, tihti ei ole seotud minuga. Ma ei kaota und selle pärast, et keegi küsib mu käest kolm kuud peale lapse sündi (nad teavad seda), kas ma olen rase. Ei, kulla inimene, ma olen lihtsalt paks. Üllataval kombel on see probleem väga paljude mu lähikondlaste jaoks, mõni neist ka lausa soovitanud kaalu alandavat operatsiooni kuna “sa ju ise ei saa hakkama sellega”. Samas osade “heasoovijate” enda BMI on suurem kui mul nii et seda raskem on mul aru saada, miks minu oma neid nii häirib ning mu blogi ongi koht kus ma saan selliseid asju lahti mõelda.

Ma tahan proovida olla kahekümnese neurootiku asemel neljakümnene enesekindel blooger.

Tere ma olen Birgit vol2022

Kasvatan kahte last oma eksiga. Alustan maja kapitaalremonti ning tööd uuel juhtival positsioonil. Vehklen boomeritega. Leian iseennast. Saan paremaks inimeseks. Oh, mul on teile nii paljust rääkida!

This post is powered by Zoloft

Naine, sa oled ka inimene

Esiteks ma tahan tänada IKEAt, et nad mind blokkinud pole. Tartus nüüd õnneks putka olemas ja saan neile rahulikult oma palka viia.

Aga mitte selle pärast pole ma täna elustanud oma blogi aga ma olen nüüd kodust lastekasvatamise udust välja saanud ja avanud feissbuki. Läksin närvi. Ma luban juba mitu aastat, et lahkun igast beebigruppidest. Beebigrupid peaks pakkuma tuge aga lihtsalt hirmus kui palju inimesi on, kes abistamise asemel hoopis hakkavad küsijat hurjutama.

Case in point – inimene küsib grupilt, et kui paljud partnerid lihtsalt hoiavad endas seda ja püüavad üksi toime tulla, et partner ei võta võrdväärset vastutust pere ja laste eest. Suurem osa naisi on sellega maadelnud, ma kujutan ette. Põhjuseid on erinevaid, suhteid on erinevaid, inimesed on erinevad. Mind nii ärritas kommentaarium, kellest pooled olid nõus, et nad on samas situatsioonis ja teine pool, kes arvabki, et naine peab lihtsalt leppima sellega. Osadel oli a la tema ei oota, et mees peenraid rohiks ja tema ei lähe ehitama. Fain. See polegi probleem. Laste eest hoolitsemine on. Igapäevased pereprobleemid on. See on mentaalselt nii faking kurnav ja kui teine inimene ei osale protsessis ja eeldab, et tema igapäeva rutiin ei peaks muutuma, siis arusaadavalt tekivad probleemid.

Meie naised käivad tööl ja organiseerivad pereelu, organiseerivad kodumajandust, tegelevad lastega. Mis toimub IGA PÄEV naise peas? Nad mõtlevad välja päevakava, panevad ajad igasugu spetsialistidele – arstid, juuksurid, lähevad lastega arstile (oma tööajast enamasti) ja juuksurisse, teevad kindlaks, et kõik hooajariided oleks lastel olemas, ostavad lastele kõik vajaliku. Mõtlevad välja, mida süüa teha. Käivad poes või saadavad mehe poodi. Teevad süüa. Pesevad pesu. Panevad kuivama. Triigivad. Panevad kappidesse. Hoiavad elamist korras – pühivad põrandat, pesevad. Pesevad nõusid. Hoolitsevad laste hügieeni eest, leiavad neile tegevusi. Ei ole nõus, et naine peabki kandma üksi kogu selle vaimse ja füüsilise taaga, mis kaasneb laste saamise ja kasvatamisega. Öised üleval olemised ja varajased ärkamised. Lastega mängimise ja tegelemise. Initsiatiivi näitamine laste ja pere suhtes.

Ma tahaks näha kui üks hommik see ema ärkaks üles siis kui ta tahab, sügaks kubet ja suunduks pooleks tunniks peldikusse. Saabuks sealt peale pikka ja põhjaliku dušitamist ja hambapesu ning imestaks, et miks lapsed näljast karjuvad ja laud kaetud pole. Üleüldse peaks lapsed ju lasteaias olema aga nad pole riideski ju?

Lihtsalt lähen närvi kui naised normaliseerivad sellist peremudelit. Samal ajal kurdavad sõbrannadele, et raske on aga mida sa teed – mehed! Ja siis nad kõik naeravad mõrult ja noogutavad üksteisele teadja näoga. Mis mõttes? Miks? Miks me oleme nõus nii kannatama? Lihtsalt selle pärast, et ei taheta üksi olla? Et oleks kellegi keha veel kõrval? Raha? Miks me muutume selliste meeste emadeks, kes nende eest kõik ära teevad? Ja siis ühiskond nõuab, et naine peab võimlema, et mees ära ei läheks ja Epp Kärsini sugused kasseerivad sisse summasid, et sulle öelda, et sinu kohustus on mees tühjaks imeda, et tal kiusatust ei tekiks kõrvalhüpet teha ja kõik need välja müüdud “Mida mehed tahavad” loengud. Kui palju selliseid loenguid meestele on, et mida naised tahavad? Ma pole nagu üldse kuulnud.

Aeg on ennast pjedestaalile seada, naine, ja lõpetada sita suhte normaliseerimine ja laiskade meeste käitumisele vabanduste otsimine. Selle pärast, et vanemad generatsioonid seda teevad, ei pea sina seda tegema. Tee mis sind õnnelikuks teeb ja vahel on see elu üksi palju lihtsam või võta oma samas seisus sõbranna, kellega koos resideeruda kuni uuesti jalgel. Elu ei pea olema kannatamine. Samuti – alati on abiks kui on olemas “Fuck you” fond.

Ränt läbi

Disclaimer – mitte kõik mehed, mitte kõik naised ja mitte kõik suhted.

IKEA, why don’t you want my money?!

IKEA tegi hoiatuse, et hakkab Eestisse tulema. Omg.. so excited. Tegin evendi kalendrisse, et ma ei unustaks. Bookmarkisin ennast Läti IKEA lehel vigaseks – Hemnes riiulit vaja, reeling kööki, ägedad pildid äkki seinale, sorteerimiskarbikesed, keerlev maitseainete alus ….jeejeejee. Kõike korraga ei telliks, sest kellel ikka seda raha korraga välja käia, aga korra kuus mingi posu vidinaid ikka. Kõige tähtsam Hemnes riiul –  110 euri – selle telliks kohe ära.

Tiksun rõõmsalt hommikul – 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, …0…WHEEEEE….ot -1, -2, -3….

Screenshot 2019-08-29 10.00.13

Oh, well, ma IT-inimene ja saan aru, et launchimine ei pruugi minna alati nii nagu planeeritud. Liisuga spekuleerisime niikuinii, et tõenäoliselt leht crashib ja leht crashiski. Suure vaeva, refreshimiste ja error message’ite saatel logisin sisse – juba olin reganud ennast  Ikea Familyks enne – ja surasin rõõmsalt Hemnest korvi, jõudsin kojuveo valida, otsides samal ajal silmaga pakiautomaadivariante, ja oma indeksi sisse trükkida kui avastasin “meeldiva” üllatuse –  nimelt on transport Lõuna-Eestisse 69 euri lisaks ja arve kokku 179 eurot. Ma olin sügavas hämmingus ja arvasin, et esialgu on mingi viga plaanis. Trükkisin teise Tartu postiindeksi sisse – 69 eurot.  Hmm.. misasja. Proovisin veel suvalisi (Tallinna üks indeks ütles, et kojuvedu ei ole ja saarlased vaesekesed peavad vapsee 80 euri maksma). Äh.. what?! Ma ei taha küll maksta kohale toomise eest 62% toote hinnast.

WHAT?!

Ma olin nii solvunud. Siiralt lihtsalt solvunud. Mul olid suured plaanid IKEAga, mis loogika alusel ma peaks mingi 50 euriste vidinate tellimuse pärast sõitma Tallinnasse või tellima selle 69 eurise kullerteenusega koju. Mitte mingit postipaki alternatiivi.  Kuidas nad reklaamivad imepärast võimalust soetada 2000 toodet alla 10 euri. Mida ma teen selle infoga nüüd? Ma ei hakka ostma endale uut voodit, et tellida lisaks paar kausikest ja padjakest, et õigustada seda hinda? Teen sama, mis enne? Hakkan raha koguma ja teen masstellimuse. No krt, mu käsi ei tõuse ka siis 69 euri maksma. Pean siis võtma kätte ja leidma kuskilt sõbra, kellel buss ja terve päeva veetma teel, et tuua ära oma pakk Tallinnast. Aga see ei ole ju variant kui ma tahaks teha igakuiselt 25, 50 või 100 euri eest tellimusi? Kas see polnudki mitte e-poe mõte teha toodang kogu eesti rahvale kättesaadavaks?

Ma ei saa aru, kas mul jääb midagi kahe silma vahele? Kuidas nad kujutavad ette, et see peaks tööle hakkama? Tahaks teada, mis see plaan oli neil kui nad seda kullerteenust välja mõtlesid? Aga eks ma selle Hemnese tellin ära mingi hetk ja sõprade abiga ta transporditud ka vast saan koju, kuid muud asjad, mis niikuinii polnud väga olulised, lihtsalt jäävad tellimata seni kuni tarnes midagi väga oluliselt ei muutu.

 

KUUSKÜMMENÜHEKSA EURI?!

 

Major business mistake

Laula mulle laulu

Minusugune ei suuda seostuda tänapäeva muusika ja eriti sõnadega. Need sõnumid neil on enamasti (vähemalt mulle tundub) noorematele, kes ei tea veel, mis või kes nad on. Kes igatsevat suhte järgi, on supervärskes suhtes või lahku läinud. Keegi ei laula kaunist ballaadikest püsisuhtele

“It’s been 20 years and still you turn me on.
After all these years, after all these years…”

Ok, Shania Twain laulis kunagi oodi suhtele.

Mina, kes ma olen kodune ja suhtes, siis mingi tüübi järgi õhkamine või party OOOOONNNN- käisin-väljas-oksendasin-nunnu-et-sa-mu-juukseid-hoidsid – laulud ka ei kõneta. Ma näen auku muusikaturul minusugustele. Ma tahaks lugusid elulistemate sõnadega. Ma võin vabalt anda ideesid. Täiesti tasuta. Näiteks metali-fännidele,

“korjaülesoma SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOKKKKKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIID!!!!!!”

Räpi- ja hiphopisõpradele – nakaa… need stiilid, mu meelest, peaks tegelikult üldse olema keelatud vanematele kui 30. Eesti oma mingi 20. Sest noh.. jeesus. ma teen selle raadio lahti ja piinlik hakkab. Nii ägedaid mehi kui räpparid pole ikka üldse olemas. Miski laps laulis, kuidas piff tahab, et välja jooki teeks aga kätte ei anna, teine, et kuidas ikka mingi piff talle jälle helistab, aga ta on mängumees ja ühte naist ei taha, no ja muidugi Lauri Pihlap ja tema ’93, kus luges lihtsalt kõik üles, mis tal selle aastaga assotsieerus, tore teada, et ta oli ka seebiooperi sõber. Sedasorti räppi oskan ma ka

“Mul tänapäeval palju rõõmu pakub osta
puhastusvahendeid, kuni raha saab otsa
koristada üldse ei meeldi, kuid kui vahend on uus,
siis sellega ma natsa küürin peldikupoti nurka.
Cillit, Cif või hoopis Ajax
Kas see potis sitatriibu ära ajab?
Torusiil on alati seal kus peab
Brefi wc-värskendaja varu kõrval, näed?
Kui on vaja rohkem laamendada potis,
siis tuleb kindel olla, et mees Domestose ostis
Kui Domestos ei kära, siis Tiret ikka
Kui see ka mitte, siis poti viskan metsa

Refrään,

kuula, kuula, kuula kuidas voolab…”

Ok, kohustused kutsuvad. Tehke laule mulle, muidu ma pean ise tegema ja see ei meeldiks kellelegi.

Moens

 

Beebiränt XXXL

Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja  paanitsev kähmik.

Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.

“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?!  Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.

Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?

Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida.  Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.

Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!

Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod.  Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…

Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.

Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –

“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”

“mul on aga..”

“Ah, EMMEL ja astma?”

“Ei ole”

“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”

“tegelikult ma pole väga mag…”‘

“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”

“ma pole söönud neid detsembri..”

“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”

Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.

Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.

Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.

Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.

Tänud kuulamast!

2019-02-22 16.55.38
Robert

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei hooli teest

Tee tegemine on üks tüütu protsess. Sa tahaks võib olla kerget pärastlõunast snäkki – miks mitte võikud ja tee. Paned vee keema, viskad võikud kokku (minu võikud on sai viilu juustu ja vorstiga, mitte mingit võid) JAAAAAAAAA juba on plaanis viga. Võikud valmis aga tee pole. Ok, vesi keeb ära, valad vee tassis asuva teekotikesele. Ootad … x min. Tee on tuline. Ei saa ikka võikudega nautida. Tuleb veel passida x minutit enne kui see joomiskõlblik on. Mina aga olen kuivad saiad näljast juba alla kugistanud ning iga ampsu järel keelt kõrvetanud lootes, et tee tassis on automaagiliselt joomiskõlblikuks jahtunud.

Täna otsustasin lisada teele piima… lets see what those brits are on about. Maitse kohalt mingit muutust ma väga ei tunneta, aga värv on küll väga mitteapetiitne sogane piss. Sai vähemalt võikud alla loputatud.

Selleks siis tänased Birgiti sügavfilosoofilised mõtteminutid lõpetame.

Cheerio, govna!