Powerit täis saabusin Trt ja otsustasin tuua oma ema juurest ära ratas, ning teha sellega linna peal paar kiiremat tiiru. Kaevasin ratta garaazhis oleva sodi alt välja ja puhastasin ta suure hoole ja armastusega ära. Entusiasm hakkas vaibuma kui ma ei suutnud leida rattapumpa ja õli. Pärast suurt sahmimist leidsin pumba ja 2 taktilise mootori õli (sellega ju ikka võib ketti õlitada?) . Sõit läks lahti.
Esimene peatus oli Daki ja Raul, kes lebotasid kahe perrooni vahel rohu sees ja olid väga rahul omadega. Mina selle eest ei olnud, sest käiguvahetaja oli jupsinud ja pidurid krigisesid nagu hullu hambad. Sirutasin koheselt käe alko ja suitsu poole. Dakil oli rohuga probleeme, sest rohi ei käitunud vastavalt tema soovidele ja trügis talle näkku ja pähe. Säh sulle romantikat! Kuulasin ära, mida nad plaanivad ja pidin neile teatama, et ma ei jõua ühelegi vahvale üritusele, sest ma olen tööl, linnast ära või tööl. Leppisime kokku ujumise ja päevitamise tänaseks.
Peatus nr 2 oli Annelinn ja Kristel. Teel sinna proovisin ma ainult kaks korda auto ette sõita ja üks kord rattalt maha kukkuda (ei komentaari…piinlik tiba). Elusalt ja tervelt (ainult üks kriim jalal) kohal informeerisime üksteist oma elujuhtumitest. Temal olid trumbid kuna ta jõudis kiirabisse ja oli kaetud suurte siniste laikudega ja kolmnurkse põletushaavaga tagumikul. Lebotasime kõhuli diivanil, mina laiskusest, tema ei saanud istuda, vaatasime telekat ja jõime kõik viina põhjad ära, mis tal olid.
Kristeli juurest kimasin südaöö paik olympicu juurde ja teavitasin ka Kristit päevitama minekust. Kristi oli väga rahul ja otsustas selle peale, et magamine kahe öö vahel polegi nii oluline.
Kõige viimane ja kurnavam hetk oli ratta paigutamine keldrisse. Lõpuks jäi poollääbakile seina peale kaldu, sest kelder on imepisike.
Päev tegus ja kann valus.
Birgiti päevaraamat 