Homme on siis jaan. Mul pole õrna aimugi, mida ma teen, kõik oleneb…asjadest.

Täna selle eest on vist esimene vaba õhtu ja mul pole midagi plaanis. Täitsa hirmus kohe. Ei suuda tegevusetult istuda. Tahaks möllu või midagi. Aga, kes tööl, kellel kiire.

Terve nädala olen tegelenud väga aktiivselt päevitamisega. Ma pole elus nii palju päikest vist saanud. Päikse võtmine käis uneaja arvelt. Viimane päev rannas oli lahe. Me olime kuuekesi. Arutasime Dakiga, et mis paneb inimesed vees olles käituma, nagu oleks nad kümnesed. Tegime vees edaspidid ja tagurpidi kukerpalle (Daki on tunduvalt parem kui mina selles), proovisime kumb suudab vee all kaugemale ujuda, loomulikult sai pritsitud üksteist ja olime üleüldse tobedalt vahvad.

Tööjuures on remont, mis on ääretult vahva, sest ruum, kus liikuda suurenes meie jaoks umbes viie kordselt. Tunne on, nagu oleks vasikas, kes on esimest korda laudast välja lastud. Kohe ei tea, mida teha ja antud vabadusega ette võtta. Põhimõtteliselt käis tants, trall ja tagaajamine. Ahjaa, tööd sai ka siiski tehtud.

Mingi õhtune aeg kuulsime, et keegi huilgab väljas ja aknast vaadates selgus, et 5-6 alasti noormeest jooksid karjudes mööda. Vabaduse pst. -st kaubahalli parki. Me ei suutnud silmi uskuda. Väga lahe vaatepilt.