Kuu: august 2006

Krt, see nädal on ikka väga pöörane- töö, töö, töö. Täna vaba ja plaan linna lulli lööma minna. Kellega? Ikka töökaaslastega.

Sellel suvel olen kaotanud olulise protsendi oma sõpradest, sest Daki ja Tannu kolisid Tln-a ja teised on E-R 8-17 tüübid ja nendega ei ole väga võimalik esmaspäeva õhtul pidu panna. Natuke kurb on ikka küll, mitte et mul töökaaslaste vastu midagi on, ei, nad on väga lahedad aga kergelt hirmutav kui kõik on ainult kasintsiga seotud. Nagu üldtuntud tõdegi ütleb- töö ja eraelu tuleb lahus hoida. Aga täna ma veel seda ei tee ja lähen kombineerin midagi ägedat.

Mingi nädal tagasi otsustas mu korteri lagi läbi hakata sadama ja sellest ajast saadik puudub mul ka elekter. Õnneks olen ma praktiliselt kõik ööd tööl ja dushi all saab küünlaga ka käidud (oh, seda romantikat). Miinustest veel rääkides, sai tühjaks mu sülari aku, telefoni aku ja mp3-e mängija. Netis olen ma ka ema juures praegu. Põnev elu.

Muidu olen kuuekordse espresso mõju all praegu, sest öösel tööl olles tuli kell neli selline unekas ja Sille, hea inimene, lasi mulle siis ergutavad rüübet valmistada. Tõmbas kohe pildi selgeks ja olemise ärksaks. Täristasin mööda tagumist ruumi ringi, silm punnis peas ja üritasin endale tegevust leida. Leidsin siis natuke kasiino glamuuri vahendeid ja toppisin endale pähe mingid sünnipäevast alles jäänud suled. Ma olevat sarnanenud kakaduu, ameerika vabadusesamba ja põõsaga. Keksisin siis mööda saali ringi, harjutasin kankaani ja muid toredaid kabaree tantse.

Magama ei saa minna, sest süda puperdab, nagu vanatüdrukul, kes on oma voodi alt just mehe leidnud.

Uus avastus, ma lähen halliks! Peeglist vaadates avastasin endal hõbehalle juuksekarvu! Ma olen 24! Kas see tähendab, et ma olen kolmekümnendaks eluaastaks üleni hall?

Ma lubasin endale, et ma ei hakka mõtlema vanaks jäämise peale. Kuidas, kurat, sa mitte mõtled kui sulle vahib peeglist vastu hallinev pea!!! Mu emagi ei ole veel hall. Selles tempos, ma arvan, et lähen enne halliks kui tema!

Uskumatu!

Ehk siis mina ei oska ise suhetega seotud asju teha aga nõu andma olen ma meister ja inimesed veel kuulavad mind ja tulevad lausa mu käest abi paluma! Müstika…

Viimastel nädalatel olen nõustanud oma venda, mitut meessoost sõpra ja posu sõbrannasid, nii vallalisi kui suhtes olevaid. Mulle meeldib kuulata inimeste muresid, lohutada ja aidata kui see on minu võimuses. Mul on siiralt hea meel, kui neil asjad laabuvad ja nad rõõmsad on.

Aga, mis ma ise teen? Käitun kõigi oma nõuannete vastaselt. Oi plaa… ma olen lausa maniakk. Selles suhtes, et kõik kohad, kus on võimalik midagi perse keerata, ma leian üles. Täielik müsteerium. Ma tean, et ma ei tohiks mingeid asju teha aga ma neid ikkagi. Kes mind nõustab? Ma arvan, et nõustajast jääb väheseks, mulle on lausa mitut psühhiaatrit vaja. Mitte ainult suhete valdkonnas, vaid ka muudes eluvaldkondades. Töö, perekond, joomine…

Ma olen äärmuslik inimene, ma kaldun tohutust ekstravertsusest asotsiaalsuseni ülikiiresti. Ükshetk ei suuda ma üksi olla ja olen nõus sõitma 100km, et rahvaga kontaktis olla ja teine hetk ei taha ma kedagi näha, lülitan tlf välja ja käin netist kaarega mööda. Ja psühholoog keeldus mulle diagnoosiks bipolaarsust panemast-päh! Ma tean, et kunagi leian ka mina tasakaalu.

Aga täna ei taha ma sellele rohkem mõelda, sest täna on pidu ja sõbrad ja ikka veel puhkus. Loodame, et juhtub igast toredaid asju.

PS Nädalavahetusel olid firma suvepäevad. Koht oli hästi tore. Sai tantsitud öö otsa väga vahvate töökaaslastega nii, et lihased kaks päeva veel valutasid. Tants toimus laua ja pinkide peal vahepeal… äge. Laulsime ka kogu hingest kaasa. Pilte peaks ka päris kõvasti olema. Vahva oli!

Karma- india usundite ja filosoofia põhimõiste, mille järgi inimese vm olendi teod määravad tema tulevikuseisundi ja järgnevad ümberkehastumised; nende tegude summa.

I´ve been a very bad girl/boy/animal/fish/etc. in my previous life.

Ma ei ole nagu sellest karma asjast vist päris õigesti arusaanud, et kui ma praegu olen tore ja hea ja muidu tubli siis ma saan järgnevas elus õnnelikumaks, edukamaks, ilusamaks või lihtsalt, et ma ei sünni mingi alamat sorti loomana? Ah? Või, et ma maksan praegu eelnevates eludes tehtud pattude eest või hoopis, et see, mis ma eelnevatel aastatel olen halvasti teinud, tehakse mulle praegu tagasi? Pigem see viimane versioon.

Tundub, et see mida ma olen teiste kohta halvasti öelnud või mõelnud, seda makstakse mulle praegu täiega kätte. Ja kuidas! “Tee seda teistele, mida sa tahad, et sulle tehakse”-stiilis. Masendav. Ma teen täpselt neid asju, mida ma teiste kohapealt olen tauninud. Loomulikult ma taunin neid enda puhul ka ja ma ei saa aru, kuidas sellised asjad minuga juhtuvad. Tervelt kaks aastat juba! Ma mõtlen praegu hirmuga, mida ma veel ootama peaks. Ei tea, kas see, et ma enesetapmist halvaks panen, tähendab seda, et ma lõpeks ennast ise oksa tõmban? Ah, päh..

Oodata on siis edasisi sissekannete pealkirju nagu “Miks ma seda tegin ometi?” “Ma ei suuda uskuda, et sellega hakkama sain” “Kuhu kadus mu reha?” “Kas keegi teab, kuidas kiirelt häbi pärast maa alla vajuda?”

Põnevus tahab tappa!

Kiire, kiire… teha asju, näha inimesi, sest varsti peab jälle tööle tagasi minema ja tundub, et aega puhkuseks päriselt ei olegi.

Käinud kosmoses (tähe ja kuu nurgal), zavoodis, illukas, atlantises, kesklinna kohvikutes, mänginud miina juures jalkat hommikul poole seitsmeni, lohistanud inimesi tooliga mööda tänavat, tantsinud, tutvunud põnevate inimestega, joonud, suhteid analüüsinud, naernud, klatšinud, naernud, klatšinud veel natuke…

On puhkuse neljas päev. Plaan minna SV/UT kontserdile ja valmistuda neljapäevaseks stiilikaks.

Eile istusin Catwalkis oma vanimate sõbrannade Gerli ja Kristeliga. Meenutasime vanu aegu ja viisime üksteist oma eludega kurssi. Kell 23 avastas Gerli, et vesipiibu aeg on saabunud ja me kolistasime Sviiti. Valikuks osutus apelsini ja kaneeli segu. Gerlil on hämmastav omadus sinust kõik nii kiirest välja uurida, et sa ei saa arugi, mis juhtus. Kuna mina olen vaba ja vallaline, siis oli tal vaja teada, kellega, kuna ja mida ma teinud olen vahepeal.

Vesipiip tehtud, käisime korraks zavoodis aga seal oli nii palju rahvas, et otsustasime minna hoopis stripibaari. Stripibaari juurde jõudes tuli välja, et sees on mingi 4 meest vaatamas ja 4 naistantsijat (kellest 3 venelast ja 1 eestlane, nagu turva meile seletas lahkelt) , me aga ei viitsinud pileti eest 100.- maksta ja läksime hoopis statoili espressokakaod jooma.