Kuu: september 2006

Esimene cv saadetud. Kui on häid tööpakkumisi andke teada.

Ma ei saa aru aru inimestest, kes teevad teisi maha nende enda juures olekul. Mis nad naguarvavad, et see on lahe või? Naljal ja halvustamisel on vahe. Kui sa ei oska ikka seda piiri näha siis on parem oma suu kinni hoida

Mind on eelmine nädal materdatud ikka korralikult. Ma ei oska enam sellele kuidagi reageerida. Alguses paned huumoriga vastu aga mingi aeg enam ei jõua ja eriti kui veel tõugatakse kogu aeg ühte teemat. Ma ei ole ka selline inimene, et hakkaks samaväärselt vastama. Ma võin aasida inimest kuni tüütuseni aga ma ei muutu õelaks ja ei alaväärista inimest teiste juuresolekul.

Ma tean kolme inimest, kellel on probleeme piiri mõistmisega ja kes on mind sügavalt hämmastanud sellega kui õelaks nad võivad minna. Nad satuvad nii hoogu, eriti just siis kui neil on publikut, ja hakkavad pilduma selliseid repliike, mis ei ole naljakad, vaid halvustavad ja imestavad kui selle peale vihastatakse. Eriti tore on see, et nad peavad mind veel oma sõbraks. Mis ma oskan öelda-mul on sõprusest tiba teised arusaamised.

Hästi kummaline staadium. Ma olen maganud kahe töö-öö vahel 2 tundi tänu oma valule ja on selline tuim olla. Pole und, pole jõudu ärkvel olla. Vegeteeriks lihtsalt.

No kuna on viimane piir ja ma lähen hambarsti juurde? Krt, tundub, et seni kuni valuvaigistid oma tööd teevad, ma sinna ei lähe. Eile tööl sai 3-st valuvaigistist ja une peletuseks Red Bullist keevitatud kokteil, mis garanteeris kuni kaheni lõbusa äraolemise. Sai mõeldud, kuidas hammast eemaldada kõige lihtsamate vahenditega ja populaarseimaks osutus paremhaak.

……………………………………….

Avastasin, et olen jõllitanud tühja ekraani 10 minutit endale seda teadvustamata. Und!

Mina kardan kõige rohkem koeri ja hambaarste. Sellel nädalal olen ma pidanud väga palju oma foobiatele mõtlema, sest mu sõpradel ja tuttavatel on koerad, keda nad ei peaks igakord kinni panema kui ma majapidamisse saabun ja mul hakkas hammas valutama.

Jube piinlik oli kui ma saabusin ühe tuttava suvilasse ja selgus, et tüübil on hundikoer, kes pole päevagi oma elust ketis olnud. Te ju võite mulle rääkida, et ta ei tee midagi või et ta pole kunagi kedagi hammustanud, ma ei usu ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma mõtlesin väga tõsiselt Trtu tagasi sõitmisele aga mul oli lihtsalt nii piinlik, et ma sundisin ennast autost välja tulema, pilt silme ees, kuidas koer läheb pööraseks ja järab mind käest. Mida loomulikult ei juhtunud- mitte kunagi pole nii juhtunud. Ükski koer pole mind hammustanud (üks nähvits üritas kunagi aga tal ei õnnestunud). Õhtu möödus rõõmsalt ja rahulikult ja koeral oli must savi.

Mu ema töötas hambaarsti adminnina kunagi ammu ammu ja sundis meid vennaga seal käima. Ma käisin, sest sunniti. Ma olin seal toolis, nukid valged tooli käetugedel, külm hirmuhigi otsaees, pisar silmanurgas. Hoolimata sellest, kas mul oli valus või mitte. Igakord kui ma sealt kabinetist väljusin, oli tunne nagu oleks teinud kõva trenni. Läbi ja väsinud. Mul pole ühtegi positiivset mälestust hambaarsti juures käimisest. Aga ma pean sinna minema kiiresti, sest hammas hakkas valutama ja mul ei valuta hambad… kunagi! Kui mulle peaks keegi veel ükskord mainima, et tänapäeva hambaravi on valutu siis ma virutan sellele inimesele pastaka silma. Katsu ise astuda vastu oma hirmule.

Ma ei alaväärista teiste hirme. Sest hirm on ebaratsionaalne. Monsa kardab seeni. Jah, ma naersin aga ma ei sunni teda seenele minema. Palun ärge üritage mulle tõestada, et teie koer pole kedagi kunagi hammustanud või, et hambaarstid ei tee enam haiget. Ma ei usu ja see on ainult minu teha, kuidas ja kas ma saan sellest kunagi üle.

Ma olen häbitult halb blogija. Kui minuga juhtub midagi ägedat, kurba, naljakat vms siis sellest jõuab vaid grammike siia, sest siis kui ma klõpsan nuppu “new post” on kõik peast kadunud. Polegi nagu midagi öelda või kirjutada. Ma elan liiga palju teiste inimeste peal välja ja ma tunnen, et see sündmus, mida ma lahkasin just sõbrantsiga polegi nagu kirjutamist väärt.

Teiseks- ma ei kirjuta siia põhimõtteliselt asju, mis on mind sügavalt kurvastanud, sest siis ma peaks oma blogi nimeks panema “ving ja hala” aga seda ma ei tee teiste inimeste vaimset tervist silmaspidades. Ving ja hala on mu paberpäevikus koos konfidentsiaalse infoga ja rääkige, mida tahate stiilis, et miks sa siis seda päevikut siin üleüldse pead. Blog on selleks, et inimesed, kes mind teavad ja tunnevad aga ei puutu minuga nii tihti kokku kui me tahaks võib olla, saaksid enam vähem aimu, mis mu elus toimub. Seda, mida ma kirjutan on küll ääretult vähe aga ma püüan ennast parandada. Ausõna!