Foobiad

Mina kardan kõige rohkem koeri ja hambaarste. Sellel nädalal olen ma pidanud väga palju oma foobiatele mõtlema, sest mu sõpradel ja tuttavatel on koerad, keda nad ei peaks igakord kinni panema kui ma majapidamisse saabun ja mul hakkas hammas valutama.

Jube piinlik oli kui ma saabusin ühe tuttava suvilasse ja selgus, et tüübil on hundikoer, kes pole päevagi oma elust ketis olnud. Te ju võite mulle rääkida, et ta ei tee midagi või et ta pole kunagi kedagi hammustanud, ma ei usu ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma mõtlesin väga tõsiselt Trtu tagasi sõitmisele aga mul oli lihtsalt nii piinlik, et ma sundisin ennast autost välja tulema, pilt silme ees, kuidas koer läheb pööraseks ja järab mind käest. Mida loomulikult ei juhtunud- mitte kunagi pole nii juhtunud. Ükski koer pole mind hammustanud (üks nähvits üritas kunagi aga tal ei õnnestunud). Õhtu möödus rõõmsalt ja rahulikult ja koeral oli must savi.

Mu ema töötas hambaarsti adminnina kunagi ammu ammu ja sundis meid vennaga seal käima. Ma käisin, sest sunniti. Ma olin seal toolis, nukid valged tooli käetugedel, külm hirmuhigi otsaees, pisar silmanurgas. Hoolimata sellest, kas mul oli valus või mitte. Igakord kui ma sealt kabinetist väljusin, oli tunne nagu oleks teinud kõva trenni. Läbi ja väsinud. Mul pole ühtegi positiivset mälestust hambaarsti juures käimisest. Aga ma pean sinna minema kiiresti, sest hammas hakkas valutama ja mul ei valuta hambad… kunagi! Kui mulle peaks keegi veel ükskord mainima, et tänapäeva hambaravi on valutu siis ma virutan sellele inimesele pastaka silma. Katsu ise astuda vastu oma hirmule.

Ma ei alaväärista teiste hirme. Sest hirm on ebaratsionaalne. Monsa kardab seeni. Jah, ma naersin aga ma ei sunni teda seenele minema. Palun ärge üritage mulle tõestada, et teie koer pole kedagi kunagi hammustanud või, et hambaarstid ei tee enam haiget. Ma ei usu ja see on ainult minu teha, kuidas ja kas ma saan sellest kunagi üle.