Redemption

Ma olen häbitult halb blogija. Kui minuga juhtub midagi ägedat, kurba, naljakat vms siis sellest jõuab vaid grammike siia, sest siis kui ma klõpsan nuppu “new post” on kõik peast kadunud. Polegi nagu midagi öelda või kirjutada. Ma elan liiga palju teiste inimeste peal välja ja ma tunnen, et see sündmus, mida ma lahkasin just sõbrantsiga polegi nagu kirjutamist väärt.

Teiseks- ma ei kirjuta siia põhimõtteliselt asju, mis on mind sügavalt kurvastanud, sest siis ma peaks oma blogi nimeks panema “ving ja hala” aga seda ma ei tee teiste inimeste vaimset tervist silmaspidades. Ving ja hala on mu paberpäevikus koos konfidentsiaalse infoga ja rääkige, mida tahate stiilis, et miks sa siis seda päevikut siin üleüldse pead. Blog on selleks, et inimesed, kes mind teavad ja tunnevad aga ei puutu minuga nii tihti kokku kui me tahaks võib olla, saaksid enam vähem aimu, mis mu elus toimub. Seda, mida ma kirjutan on küll ääretult vähe aga ma püüan ennast parandada. Ausõna!