Ma lubasin, et ma nuttu ja hala ei kirjuta aga lubadused on murdmiseks mõeldud.
Kõik on halvasti ja katki. Tööd pole ja keegi taha anda, sest ma ei oska midagi teha tuleb välja. Teha asju, mille eest raha makstakse vähemalt. Tänu sellele olen ma kaotanud usu endasse ja see ei tule üldse kasuks kui sa kirjutad kaaskirja ja pead ennast seal üliinimesena näitama, et nad üldse su cv vastu, mis ei sisalda ka midagi eriti säravat, huvi tunneks. Viimanegi positiivsus hakkab kaduma, sest mul läks auto, duššivoolik ja mp3-mängija katki. Pluss autole on vaja veel talvekumme ja uut küljekarpi.
Ma ei vaevu inimeste küsimusele, kuidas läheb, enam viisakalt vastamagi, et normaalselt. Mul läheb sitasti! See on minu süü, ma tean. Aga ma ei taha seda kuulda.
Mitte midagi positiivset pole. Või ma olen halvast nii pimestatud, et ei näe. Krt, igal hommikul kui ärkad lajatatakse viiekordsemaja suurune veskikivi mulle südamele ja terve päeva üritan ma midagi teha, et see kergemaks läheks. Kui ma magama lähen siis ma ei saa und, sest siis ma hakkan mõtlema asjadest, mida ma tegema pean. Kõige lihtsam on mitte magada või juua ennast pildituks ja mitte unenägusid näha.
Halb on ja ei paista isegi valguskiirt.
Birgiti päevaraamat 