Päevasündmused mõjutavad mind siia maani veel. Bussis sõites hakkas lausa paha vahepeal. Kuna paberit polnud, kuhu kirjutada, kirjutasin mobiili hullu romaani kokku. Algas pealkirjaga- kuhu koer on maetud. Tuli välja romaani lõpuks, et koer on maetud mitte eriti sügavale ja haisu järgi on võimalik asukohta kiirelt tuvastada. (Iroonia, Mailel oli labidas autos kaasas) Ja üleüldse ei tohiks koera üles niimoodi kaevata. Mis krdi kasu sellest on! Las koer olla seal kus on, ta ei tee seal kellelegi halba ja kunagi kõduneb ka tema ära! Aga üleskaevatud koer haiseb veel hullemini, onju? Ja üleüldse, kui sa mu koera käpid, ma kaevan ta välja ja matan kuhugi mujale sügavamale maha!
Muusika tegi head.
Birgiti päevaraamat 
Ühesõnaga labidas on mul ikka autos ja kuna sulle ei meeldinud minu variant laip ilusti päikese käes ära kuivatada ja hiljem heldimusega vaadata – njaaaa oli ikka koer… – siis hakkame mõni päev teda kuskil salajases kohas ehk pisut sügavamale kaevama? p.s. kaevamises olen ma tugev – kaevan täna escorti välja:)
See ei olnud koer. See oli see Baskerville´ide nässu, mida keegi näha ei taha, mina kaasa arvatud ja ma ei usu, et sellest eriti ilus laip tuleks.
Aga paneme ümbermatmise plaanid varsti paika. Lehk tapab.