Käisin väljas täna. Oli kevad. Päris tore oli. Kimasime Mailega mööda linna ja käitusime nagu 15 aastased. Mailel on autos ainult kassetmakk ja tal on ainult üks lint, mingi 70-ndate värk ja seal peal on üks lugu, mis on nii kevad kui kevad. Billy Ocean- Love Really Hurts Without You. Seda laulu me röögime alati kaasa laulda. Kuidas saab ühel kurbade sõnadega laulul nii särtsakas viis olla?
Lahkasime jälle elu ja suhteid. Lemmikteema-miks inimesed käituvad, nii nagu nad käituvad. Õnneks on alati tutvusringkonnas parajaid eksemplare ja keda lahata. Sest tavainimesed pole ju huvitavad. Nad käituvad ootuspäraselt-enamasti. Aga mõned panevad kukalt kratsima ja mind kohe huvitavad inimesed. Ma olen vabalt nõus kuulama inimese muresid kell kaks öösel, sest mind huvitab. Aga võib olla ma olen lihtsalt imelik 😀
Aga jah- kevad! Tuleks juba konkreetne tunne peale. Väike elevus juba on.
Birgiti päevaraamat 