Täitsa huvitav päev. Läksime vennaga isa haiglast ära tooma, et ta Tlna bussile panna ja siis helistas Maile. Tuli välja, et tal metsik migreenihoog ja järsku saan ma ta töölt koju viia. Helistasin tööle, et ma jään tiba hiljaks kui mulle teatati, et mul vabsee tööpäeva ei ole aga kui ma tahan siis ma võin ikka tulla. Sellisel päeval-soe, päike? Keeldusin viisakalt pakkumisest ja tegime Mailega plaani, et ta käib arsti juures, laseb endale midagi kangemat süstida ning siis kihutame maale.
Teel maale oli Maile ikka päris ära näoga. Suutis ainult päikseprill ees mingeid ebamääraseid vastuseid anda minu katkematule täristamisele (vaba päev, rahvas!!!). Maal saatsin Maile magama ja chillisin väljas õlle ja suits näpu vahel ringi. C.H.I.L.L. Möllasin kutsikatega nii et käed olid mõnusalt triibuliseks tehtud (seoses sellega meenus mulle, et ma tahaks ühe kehakaunistuse veel teha- ei ole tattoo aga selle teen kah).
Kuna mul polnud aimugi kaua Maile magab olin oma läpaka igaks juhuks kaasa võtnud. Kuna ma olen kergekujuline seriaali-ja filmipede siis otsustasin ennast ka vastavalt lõbustada. Vaatasin värskelt tõmmatud seriaalid ära ja vaatasin tiba üht filmi.
Lõpuks ajas Maile ka ennast üles. Ta nägi päris kõbus välja. Söötsime loomad ära ja sõitsime linna tagasi. Otsisime tugigrupi kolmanda liikme ka üles ja liikusime Pirogovi. Väike tagasilöök toimus kui me avastasime, et keegi meist ei oska õllet tsäksiga avada ja pärast mitut üritust Katzi poolt, otsustasin vana head prügikasti posti kasutada. Töötas ka see kord.
Leidsime kohad vaatega alla Piro platsile. Koht ei ole ikka see, mis ta enne oli. Noored vene pässid ja skinnid. Me ei lasknud aga ennast sellest häirida. Õlled otsas ja kannid kanged, sibasime autosse tagasi.
Birgiti päevaraamat 