Tegelen siin suurpuhastusega ja viskan ära kõik, mida ma ei ole aasta otsa kasutanud. Leidsin selle käigus ühe oma vanadest päevikutest. Tuleb välja, et ma olen sügavalt paranoiline juba vähemalt 15-ndast eluaastast. Ma mainin jube harva kellegi nime kuskil. ” Ja järsku tuli TEMA! Mu süda pidi äärepealt seisma jääma”- kes tema??? KES? Ja ei mäletagi ja see on kurb. Kui ma nüüd midagi kuhugi kirjutan siis ikka nimedega. Aah, aga kõige salajasemad asjad on kirjutatud ruunides. Jumal tänatud, et mul need siiamaani meeles on.
Avastasin, et ma olin ikka nii depressiivne tegelane. Mul hakkas lausa kahju iseendast. Palju laulusõnu oli- mina ei kirjutanud kunagi luuletusi, vaid laulusõnu- mul oli täitsa plaan muusikatööstusesse suunduda. Krt, ma keevitasin laule koguaeg. Masendus tuli-kohe klaveri taha.
Ok, ma olen juba luuserdanud siin piisavalt. Tolmuga võitlema!
Birgiti päevaraamat 
Eile istusime Ur’iga Zavvis ja tuli meelde, et sa sünti tahtsid mingi aeg. Ühesõnaga, meie, suured muusikamagnaadid nagu me oleme, paneme hea meelega käe alla alustavatele muusikutele.
Harjutad, kirjutad paar lugu, meie juures saab linti ja siis anname plaadi välja 🙂
Pool tööd on juba tehtud, nagu ma lugesin…
Anna siis märku, millal vaja on.
oh kui tore, et suured magnaadid ka noort talenti lõpuks märkavad….. südame teeb soojaks:)
Jeerum, mul tuli alles nüüd meelde, et ma oma sündi sulle lubasin. Igatahes on ta täiesti olemas, kui huvi on