Ma ei saa koristada, mu tähelepanu hajub kohe kui ma midagi huvitavat leian. Nii oli eelmises postituses mainitud päevikuga. Leidsin ka teise päeviku, lugesin selle läbi-palju rõõmsam oli. Äge oli see, et kui ma olin oma long-term relationshippides, siis nendest ei ole nagu midagi kirjutatud. Viimasest suhtest on nii hajus mälestus, et aeg-ajalt on mul tunne, et seda suhet ei ole olnud. Oli ju? Ah, loomulikult oli, kuidas ma sain unustada kleptomaani, kes on ühest silmast pime ja omab haigust nimega- skleroosis multipleks? Kas see oli liiga õel? Ma ei saa enam viimasel ajal aru, mis on liiga õel ja mis ei ole.
Leidsin veel oma kunstikomplekti ja otsustasin, et peaks ikka veel midagi joonistama ja kohe! Suutsin selle mõtte vaevalt visata peast kui avastasin Adra komjuuni päeviku, see õnneks pole eriti paks lektüür, sest komjuun on nagu vaikses varjusurmas vms. Lugesin selle ära. Minu arust peaks sellised asjad kogu aeg kaasas olema kui joomas käid. Jube naljakas.
Nüüd ma siis avastasin, et ma ei ole päev otsa midagi söönud ja söömine on kasulik, sest muidu võib juhtuda, et minusugune kõrgesse ikka jõudnud inimene minestab keset põrandapesemist ja upub ämbrisse ära.
Birgiti päevaraamat 