Nüüd ma pean väikese pausi kirjutamises, sest asjad hakkavad ikka täiega ülepea kasvama.
Edaspidisteks märkusteks inimestele, kes mind mingitel põhjustel loevad. Ma kirjutan, mis ma kirjutan. Ma kirjutan siia asju, mida mina tahan, mitte seda, mida teie tahate kuulda. Ma kirjutan enda pärast, mitte kellegi teise pärast. Ma ei kavatse hakata genereerima mingeid lõbusaid lookesi siia, et teil huvitav oleks. See on minu elu, minu hetke emotsioonid, minu mured, minu rõõmud, minu hullud momendid, MINU! Ma ei sunni ju kedagi lugema. Ma ei taha enam kuulda mingeid kommentaare, et-mh, kuna sa midagi huvitavat kirjutad! Põrgut!
Side lõpp!
Birgiti päevaraamat 
misasja? kes sind närvi ajas?
Ei tohi sulge nurka visata!
Millega ma sinu arust oma õdakuid sisustama hakkan? Ja igapäevane ärevustunne: kas täna ka miskit huvitavat lugeda on? … kaob siis ka ju ära…
Aga kui sa kirjutad lihtsalt enda pärast miks sa siis lased meil ennast häirida? 😉