Laupäev

Ootan juba õhtut. Eurovisiooni finaal on, teate. Plaanid on suured. Potsatada diivanile, ümbritseda ennast tekkide ja patjadega, varuda hulga comfort-foodi ja väike vein ka võib-olla. Käepärases kauguses telekapult, telefon (kes teab, äkki on Dakil midagi öelda) ja arvuti (kes teab, äkki on vaja mingit triviat kuskilt otsida). Mõnus!

Nädalavahetusel on ülilahe tööl olla. Keegi ei helista peaaegu, kogu aeg käib suvaline möla ja suitsetama saab minna alati siis kui sa tahad. Kõrgendatud meeleolu valem- Last.fm, Dynami:t ja kõik see eelnev.

Ma leidsin mehe! Robin Thicke.
Miks ma nii ärevaks läksin, oli see, et kas mäletate seda laulu “When I Get You Alone” . Ilus lugu. Videos sõidab pikkade juustega lohvaka kampsuniga mees rattaga ringi mööda New Yorki (bike-messenger, nuh). See on see sama mees! Nüüd on mees vahetanud kampsi pintsaku vastu. Mitte ei ole siis muutunud ainult tema välimus, muutunud on ka muusika. Tuleb välja, et tüübi sai kätte Pharrell Williams. Tehke omad järeldused stiili suhtes. Tema uue albumi esimeses videos (“I Wanna Love You Girl”) oli- rand, meri, palmid, poolpaljad naised ja võimsad kaatrid. Terve aja tüüp chillib nutuse näoga palmi najal.

“The album is a timeless work of art with a voice of purity, passion and soulfulness”

Ma ei tea, mis mõelda. Njah, ilu nõuab ohvreid? No, krt, ma ei tea!

——————————————————————————–

Sõbrad teevad juba vaikseid plaane minu Euroõhtu tuksi keeramiseks. Mulle ei meeldi see kohe mitte.

18.00- kirku kellad löövad täistundi. 60 minutit tööpäeva lõpuni. 4 tundi Eurovisiooni alguseni. Daki saatis sms-i ja teatas, et tal on mulle kingitus. Nüüd helistas ja tahtis teada, kuidas ma sinisesse värvi suhtun. Lemmikvärv on, mis siis? Ei midagi -ja juba ongi toru otsas vaikus. Ahah. Ju siis ma saan midagi sinist ka.

Tööpäev kohe-kohe lõppemas. Üks kord veel vaja kuulata Soome lugu ja valgele padjapüürile helesinine rist peale õmmelda. Euroviisut.