Tegelikult ei ole mul päris hea olla. Katki. Hirmus avastus, et ma ei saagi kõigega ise hakkama, et aega-ajalt ongi vaja kellegi käest abi küsida ei tee asja paremaks. See, et mina käitun äärmiselt hämmastavalt isegi minu kohta, ei ole ka asja paremaks teinud. See, et ma alles hiljuti aru sain kui katki ma ikka olen, ei tee ka asja kergemaks. Nagu kõnniks köie peal ja kogu aeg on hirm, et tasakaal kaob. Millestki ei ole kinni haarata ja all laiutab tühjus.

Negatiivsete asjade küljelt veel, et minu seriaalisõltuvus peab aine puudumisel lõpu leidma. Praegu juba laiutab kalendris peaegu tühjus. Pagan, mulle meeldis see rutiin, mis mul oli. Tuled töölt koju, paned värskelt ilmunud seriaalid tõmbama. Seni kuni need tulevad, kokkab midagi süüa ja pärast seda 2-3 tundi tekkide sees seriaalimaailmas.

Daki raamatu sain endale eile ja olin juba unustanud, et minu nimeline tegelane väidab raamatu tagaküljel, et oiiiiiii kui hea raamat. On kah!

Aga muidu, kui ma nüüd tubli olen, siis ma saan täitsa korda varsti. Edu mulle!

PS 3.40 helistas Patsy ja tundis Tartus sel tunnil avatud olevate toidukohtade vastu huvi. Mina enda juures omletti teha ei lubanud. Mul ei ole mune anyways, piima ka mitte.