Ajasin ennast peale neljatunnist und üles ja sõitsin ema juurde, sest ta tahtis mind näha ja mina tahtsin süüa. Kohale jõudes selgus, et minule ei saa keegi tähelepanu pöörata (väga hea, arvestades seda, et viimane kord olin ma järjekordselt endast väljas kui ma sealt lahkusin), sest nooremal õel oli soengukriis. Ta oli endast väga üleskeeranud ja nagu meie perekonnas kombeks väljandas seda väga kõvahäälselt. Meie peres on üritusteks valmistumine minu ema pilgu all võrdne suuremat sorti sõjaväelise manöövriga, mis tihti peale lõppeb karjumise ja pisaratega ja me jääme alati hiljaks kuigi ema karjub kogu aeg üle maja ” Liigutage ennast, me jääme hiljaks muidu!”. Ma tegin endale süüa ja kohvi, ning kuulasin kõrvaltoast tulevaid lausekatkeid kergelt sadistliku rõõmuga, mõeldes sellele, et ma ei pea ise osa sellest võtma.
” Ai!!!”
” Ära rabele! Keera oma pea alla. TEISELE POOLE ALLA!”
” Aiiiiiiiiiii!!!”
(irooniliselt ) “kes oleks võinud arvata, et need tangid väljast ka kuumad on?”
Sõin ära ja helistasin Mailele. Tolle hääl oli ikka väga rabe. Ta nimelt oli eelmine päev Viljandis pidutsemas olnud. Tuli välja, et ta jõuab koju kuskil poole tunni pärast. Jätsin kiiresti kodustega hüvasti ja suundusin Lõunasse.
Maile juurde jõudes avastasin, et ta ei ole veel jõudnud. Lasin koera ketist lahti ja tõin talle kaevust vett. Lükkasin oma autos musooni põhja ja chillisin aias päiksepaistel kutsikatega ringi. Umbes poole tunni pärast saabus Maile. Nägu reetis, et oli olnud pikk õhtu. Läksime tuppa, lebotasime teleka ees ja jagasime muljeid. Kuna kumbki meist ei olnud väga maganud, siis jäime me lihtsalt magama. Ärkasime selle peale, et Katz helistas ja teatas, et tema on nüüd Pärnus pidutsemise lõpetanud ja kihutab 150 km/h meie poole. Suunasime ta süüa ostma, sest Mailet oli äkitisi tabanud pohmakanälg.
Selleks ajaks kui Katz söögiga kohale jõudis, olime meie teinud endale ja Katzile võililledest pärjad. Maile maja ümbrus upub praegu nurmenukkudesse ja võililledesse, niisiis otsustasime meenutada lapsepõlve. Mängisime ühe tiiru Aliast ja läksime koju.
Muide, Daki helistas õhtul ja teatas, et tal oli parim tüdrukuteõhtu ever 🙂
Birgiti päevaraamat 