Täna olen juba kaks korda kasutanud lauset- “pole meest, pole probleemi”
Kaks korda käisin suitsetamas, erinevad töökaaslased, mure sama- meesteprobleemid. Minu vastus sama, mõlemale töökaaslasele. Muidugi pole see lause päris tõsi. Koosolemise plussid peaksid ikka miinused ülekaaluma. Neil oli vaja lihtsalt auru lasta ja ma ei viitsinud suhtepsühholoogilisi probleeme lahendada.
Mina isiklikult üksi olemise üle väga ei kurda. Mulle täitsa meeldib. Pole midagi toredamat kui hommikul silmad lahti teha ja ma teada, et mul pole kuhugi kiiret, visata käsi ühest voodi otsast teise ja ringutada. Lebotada natuke, vaadata laes olevat hiinalampi ja mõelda ilusaid hommikusi mõtteid. Panna raadio käima, minna kööki kohvi tegema. Üks suits akna peal. Keerata siis ennast kohviga ja võileibadega diivanile. Lülitada sisse arvuti. Vaadata, kas uued seriaalid on saabunud, kas keegi on midagi kirjutanud. Kui ei ole üht ega teist, siis võtta parajasti pooleli olev raamat ja jalutada voodisse tagasi. Ah jaa, enne seda teine suits. Kardinaid ma oma magamistoas ei võta kunagi eest ära, sest mulle meeldib mu kirsspunastest kardinatest läbikumav valgus. Sooo sleepy!
Selliseid hommikuid ei ole viimasel ajal üldse eriti olnud. Ma ärkan äratuskella peale, olen valmis mõrvama esimese inimese, kes mulle teele ette jääb, et ainult saaks veel magada. Kohvi ei tee, sest ma lükkan äratuskella kogu aeg edasi ja jõuan ainult pesemas käia ja riided selga panna. Auto on üks neetult tänuväärne asi, sest ühistransport imeb, eriti hommikuti ja õhtuti. Siis mul võtab oma kolm tundi aega, et tapmistujust üle saada.
Kui juba läks kirjeldamiseks, siis võtaks ideaalse õhtu ette. Tuled koju. Muusika mängima. Riided seljast. Pann/pott tulele. Seriaalid tõmbama. Samal ajal kokata midagi head ja hingele. Teha suitsu oma pimedas köögis, vaadata, kuidas paks mees vastasmaja kolmandal korrusel köögis sahmib. Vaadata seriaale. Pärast voodi ja raamat. Ideaalne.
Tavaline õhtu. Tuled töölt joostes, sest tead, et sa pidid kellegagi kokkusaama juba umbes 20 minutit tagasi ja helistad talle, et sa oled rämedalt graafikust maas. Siis on sul vaja viia kellelegi midagi ja üleüldse see asi üles leida, siis helistab Daki ja ma tunnen ennast halvasti, sest samal ajal kui ma temaga räägin, otsin ma seda asja ja panen pesu kuivama. Siis on vaja tormata ema juurde, sest oma vann suuremaid lobistamisi välja ei kannata (ei ole aega tegeleda ummistusega). Enne veel viia ära asi, mille sa oled suure otsimise peale üles leidnud. Vahepeal helistab inimene kellega sa pidid kokku saama nüüd juba 40 min tagasi ja sa lubad, et käid kiiresti dušši all ära ja et maksimum läheb veel 30 min. Kui sa ükskord linna jõuad on möödas kaks tundi lubatust ja sa jooksed kokku linnas oma sõbrannaga, kelle sa unustasid helistada, et ka temaga kokku saada ja nüüd on ta su peale pahane. Õhtu lõppeb x ajal koju saabumisega ja voodisse vajumisega, üritades mitte mõelda sellele, et kui sa hommikul ärkad, siis saab see olema tavaline hommik.
Ideaalse hommiku prognoos- võib olla 21. juuni. (töö, töö, rabarock, atesteerimine, töö)
Ideaalse õhtu- iga õhtu ma loodan, aga ma olen ju nii loll, et kui keegi mulle helistab ja ütleb, et teeks midagi, siis ma tahaks järsku teha midagi. Kergesti mõjutatav inimene olen, aga see on juba teine teema.
Birgiti päevaraamat 