Sissejuhatus

Reede hommikul telefonikõne Katzilt.

“Kas sa tead milline ilm väljas on?”
“Mkmmm….?”
“Külm ja tuul puhub”
“Raisk!”

Pakkisin siis asjad kokku ja läksin säästuprogrammi mõttes ema juurde pesema (tegelikult mul vann ummistunud ja härra Proper ei saanud selle eemaldamisega hakkama ja ma ei ole adekvaatset lahendust leidnud). Vaatasin välja aknast, et midagi hullu vist ikka ei ole, tuul on keskmisest kõvem, kuid õue jõudes lõikas külm must ikka korralikult läbi ja kui sul seisab ees kaks ööd telkimist ja kõik, mida sa tead oma magamiskoti kohta on see, et ta on sinine ja kipaka lukuga, siis ei tekkita see just positiivseid emotsioone. Kui me lõpuks Maile juures kokku saime, oli tuul nii tugev, et mu juuksed olid kogu aeg püsti ja kampsunit seljast ei saanud võtta. Pakkisime ennast autodesse ära ja planeeritust tund aega hiljem panime Tartust minekut.

Järvakandisse jõudes oli tuul tunduvalt vaiksem ja taevas pilvitu. Saime kokku teise rahvaga (Riin, tema mees ja nende sõbrad), kes olid organiseerinud meile telkimise parklasse, kuhu tegelikult telkida ei tohi. Erand selle pärast, et neil oli saunabuss ja inimesed ööbisid osad ka seal. Nii nad siis sebisid loa telkida. Vahetasime oma piletid käepaelte vastu ja läksime telke üles panema. Aiku ja Karini telki tuli ainult raputada korra, et see üles saaks. Maile ja Kadi omal oli vaja torud sisse lükata ja kuplisse tõmmata. Meil Katziga oli vana presenttelk. Ülipeen, eeskojaga. Kuna Katzi kohal ei olnud veel, siis me hakkasime seda seltskonnaga üles panema. Esimene samm. Sisse läheb kaks pulka. Nii…ja siis läks lahti. Telgi tagumine pulk pidi olema lühem kui esimene. OK. Aga kuna pulgad koosnesid mitmest osast, siis oli variant, kas 2 või 3 osa . Kolme osaline pulk oli selgelt liiga pikk ja kahene liiga lühike. Kuna mina olin telgi kaaskasutaja, siis pidin mina lötsis telgis istuma ja pulga osasid vahetama, samal ajal hoidis Aiku esimest pulka ja Riinu mehe sõber Tarts tagumist osa. Selgelt oli üks detail kuskilt puudu, kuigi korduvad kõned Katzile väitsid vastupidist. Kõik peab olemas olema ja tema pani selle üksi purjus peaga kunagi üles ja sai hakkama. Ei mingit tuumafüüsikat. Me siis sahmisime ümber ja ikka ei miskit. Üks liiga pikk ja teine lühike. Kuna ikka ei sobinud kumbki pikkus, siis kiskus diskussioon telgi püsti panemise kohalt vahel ikka päris teravaks. Pildike hingetõmbe pausist

Kui me olime juba tunnikese (puhke- ja mõttepausiga) sellega mässanud, siis tekkis juba kriis, kus mina olin veendunud, et peaks Katzi ära ootama ja siis tema abiga selle üles panema ja Maile arvas, et peaks ikka üles panema enne kui Katz jõuab, et mitte niisama luuserdada. Ma vihastasin ja lõrisesin,

“Mis kuradi pärast me siin mingi pooliku kompunni teeme ja kui Katz kohale tuleb avastab, et nii ei lähe kohe mitte, lammutab telgi uuesti laiali, keerab vaiade koti teist pidi ja leiab sealt puuduva jupi”

Haarasin oma sõnade illustreerimiseks vaiade koti ja keerasin selle kummuli. Ja oh imet, puuduv jupp! Tõsine pingelangus. Sisemine telk oli mõne minuti pärast püsti ja asusime väliskatet kinnitama. Seni läks hästi. Olime katte juba miljoni vaiaga maa külge tagunud kui Tarts vaatas äkki mõtlikult kattet ja küsis, kas taskud peavadki väljas pool olema? Oot, misasja?! Karin siis märkis, et telgikate on meil täiesti pahupidi peal. Selge, miljon vaia lahti ja kate teist pidi. Telgi püstitamise algusest möödunud kaks tundi ja kohale jõudis ka Katz, kes sai ka käpa telgile külge panna, kuna tekkisid probleemid väliskatte pulkadega. Lõpuks sai telk püsti. Asjad sees. Rahvas rõõmus. Rabarock võis alata.

to be coninued…