Ma ei saa veel Rabarockist kirjutada. Ma seedin. Aga oli täpselt nii nagu ma arvasin. Hea. Teine põhjus, miks ma ei saa Rabarockist veel kirjutada, sest ma just mõned minutid tagasi sain hakkama niiiiii läbinähtava valega, millega ma inimesele haiget tegin. Ja mul on nii häbi ja halb.
Miks mul on alati esimene reaktsioon valetada, ah?! Krt!
Aga Daki teema kohta. Ma olen ise closure´eid otsinud ja minu käest on neid otsitud. Kõik on lõppenud halvasti ja kohe mitte kindlasti nii, nagu algselt plaanis, et räägime asjad selgeks, rahu majas ja lähme laiali. Kui ma käisin otsimas, siis ma ei saanud oma küsimustele vastuseid, sest neid ei antud, vaid aeti mind veel rohkem segadusse. Kui mult otsiti, siis ma valetasin, et inimesele mitte haiget teha. Jajah, vaata teksti algust, eks. Haiguslik konditsioon mul. Closure´i pead sa ise leidma. Iseendas. Teiselt sa seda ei saa. Ma ei taha kõlada kibestunult aga lihtsalt nii see on. Sa pead iseendas rahu leidma ja otsad kokku tõmbama, nii raske kui see ka tundub. Closure on lihtsalt tahtmine teist inimest nö viimast korda näha. Eriti kurb on see kui su closure´i retked teise inimese juurde on korduvad. Siis on karta, et teisel saab sust lihtsalt villand ja saadab su kukele ja siis on sul veel halvem, eks? Been there, done that, so I know what I´m talking about.
Birgiti päevaraamat 