Kas teil on olnud sellist muret, mida te hirmsasti tahaksite kellegagi jagada, aga mingil põhjusel ei saa. Mul on praegu selline mure. Ei saa jagada. Mitte kellegagi. Niisiis jahun natuke aega siin kui halb mul on. Ei ole mulle mõtet helistada või uurida msnis, mis värk on- ma ei ütle. Asi, mille ma pean ise ära lahendama ja kui hästi läheb on see 24h möödas. Ma tean, et see nö uudishimu tekitamine on nõme, aga ma ei oska seda oma “süsteemist” muud moodi välja lasta.
Hakkan heaks
Hakkan heaks
HAKKAN HEAKS!
Njah, ma võin ju üritada.
Kõigele lisaks on mul vasaku käe väiksel sõrmel haav, parema käe nimetissõrmel fuckin´paper cut. Sinikas vasakul põlvel ja marrastus+sinikas paremal reiel. Ma olen nagu kõndiv trauma followed by bad luck. Ah, ma olen enamuses ise nii kui nii süüdi. SÜÜDI! Ranting, ranting, ranting. Töökaaslased hoiavad ka ohutusse kaugusesse. Ma loodan, et ma ei plahvata täna kellegi peale, sest ega nemad minu läbikukkumistes ja kukkumistes süüdi ole. Mina olen SÜÜDI! Ainult, et kuidas sa vabandad iseenda ees? Sry, for ruining your life? Sry, for keeping you up at nights and making you stare at the ceiling and forcing you to think escape plans to get out of this shit?! Tough luck, baby, küll sa maanud käppadele ka see kord. Põrgut ma maandun!
Birgiti päevaraamat 