Minu kuradist

Mul ei tulnud eile und. Lamasin voodis, vaatasin aknast välja. Mulle ei meeldi pimedas aknast välja vaadata, sest ma kardan näha seal midagi. Kuradit, kui täpne olla. Eile ma ei hoolinud sellest.

Ma olen näinud kuradit. Ma olin kuskil 8 aastane. Elasime ema ja vennaga paar maja eemal kohast, kus ma praegu elan. Kolmandal korrusel. Minu ja venna magamistoa aken oli täpselt minu voodi jalutsis. Sellel ööl ärkasin ma millegi pärast. Vend magas rahulikult. Tegin silmad lahti ja miski seisis akna taga. Kuna aknal ei olnud kardinaid ja väljas põles tänavavalgustus, siis ma nägin väga selgelt. Ta oli enamvähem sama kõrge kui aken. Tal olid saba, sarved, suured looma kõrvad ja ta oli karvane. Ta seisis seal käed/käpad vastu akent. Kõige hirmsam oli see, et ma sain kohe aru, et see ei saa mingi freaky vari olla, sest tal olid karvad. Ma ei mäleta, mis nägu ta oli. Ma tean, et ma olin üleval. Ma panin silmad kinni ja ja tegin uuesti mõne aja pärast lahti. See seisis ikka veel mu akna taga. Ma ei suutnud tükk aega magama jääda, aga silmi enam lahti teha ka ei julgenud.

Ma ei ole kunagi uskunud jumalasse. Ma olen pagan, nagu mu vanemadki. Too aeg ei teadnud ma midagi väga jumalast või kuradist. Need olid lihtsalt väljendid, mida ma olin kuulnud. Korralik nõukaaegne lasteaiakasvatus jumalast ei rääkinud ju. Aga hommikul olin ma veendunud, et ma olen halb laps olnud, sellepärast kurat mul akna taga käiski. Lubasin endale, et hakkan heaks ja korralikuks lapseks. Korralikuna püsisin tõenäolisest pool päeva.Ma tahaks uskuda, et ei ole olemas üleloomulike asju ja et kõik on seletatavad kuidagi moodi. Aga elu on tõestanud vastupidist.

Aastaid hiljem kui me ostsime maja ja sinna elama kolisime, siis aegajalt või kuulda kedagi kõndimas üleval korrusel kui kedagi kodus ei oleks tohtinud olla ja meie koer haukus tihti õhtuti elutoas olles koridori poole. Kuigi keegi ei kõndinud õues ja meie kõik vaatasime elutoas telekat. Ei saanud ka asi olla mööduvates inimestes, sest neid ta läks akna alla haukuma või jooksis ukse juurde. Kui ta tühja koridori haukus, siis ta ei läinud meie juurest kunagi ära. Enam ei kõnni, aga päris mitu aastat kõndis. Ära kadus siis kui me olime teinud maja nii ümber, et sellest majast, kuhu me kolinud olime, ei jäänud enam peaaegu midagi järele. Mitte ühtegi pimedat komkat, mitte ühtegi hämarat nurka. Btw komkast leidsime hullusärgid. Valged, rihmadega selja taga.

Lõpuks minu isiklik väike “krõps”. Kui ma oma korterisse kolisin, kuulsin ma köögist tihti peale mingit krõpsu. Daki on ka seda kuulnud. Kuulsin ainult siis kui ma olin elutoas või magamistoas. Kui kööki läksin, seal kokkasin, siis ei midagi. Arvasin, et tühjadest plastmasspudelitest, aga kui ma need ära viisin, siis “krõps” ei kadunud. “Krõps” on hetkel vist suvepuhkusel, sest ma ei mäletagi, kuna ma temast viimane kord kuulsin. Eelmine ja üleeelmine aasta oli ta aga päris tihe külaline.