Täna andis lahkumisavalduse meie osakonna viimane meessoost töötaja. Meie kanakari jääb teda hea sõnaga meenutama.
Käisin Daki ja Sikiga lõunal Panges. Olin just võtnud endale unejutuks Hemingway “Ja päike tõuseb”. Nostalgia. Jubedalt tahaks ka oma aega veeta ühest baarist teise triivides ja sõpradega suheldes. Meelde tuli kui Zum oli kokkusaamise koht. Latte ja A le Coq. Poiss. Meie sõbrad, kes meiega seal olid. Tore oli, tahan veel.
Bettani, tegelikult mul oleks mida kirjutada ja ma üritasin teha seda täna umbes viis korda. Kõik sissekanded oleks kedagi solvanud. Vot siis.
Birgiti päevaraamat 
kasuta lilli ja liblikaid ja varjunimesid 🙂
aga mina triivin varsti troopilises kliimas.
Na na naa!
Oijah, teil oli sääl keegi meessoost veel alles ?
bettani- ma ei oska nii kirjutada.
ray- no üks oli, aga tõenäoliselt neid sinna juurde ei tule.
pole hullu, kui tagasi tulen võid mulle jutustada kõigest 😀