Südamelt ära

Katzu jootis mu kohvi täis ja nüüd ma siin täiesti sihitult tuksun. Tegelikult mitte sihitult. Mul on juba ammu midagi südamel. Ma loodan, et te saate aru, mida ma alljärgnevaga mõtlen.

Blogid ei ole elu!!!

See esiteks ja teiseks- inimesed, keda te loete on küll olemas, aga see ei anna teile õigust arvata blogi põhjal ja mõningase suhtluse järel (kommentaarid, kirjad, msn), et te tunnete seda inimest ja peaksite teadma kõike tema eraelust ja/või võtma selle inimese oma südameasjaks, no offence, ausõna, see on armas, aga vahepeal see võib see ju ainult paksu pahandust tekitada. Blogija ei ole su isiklik sõber (enamasti). Te ju ei tunne teda. Teie ju saate blogijalt filtreeritud teksti. Kes filtreerib seda rohkemal, kes vähemal määral. Ta võib ju plõksida, mida ta tahab. See on tema asi. Sina oled seal külaline, palun käitu vastavalt. There are boundaries.

Vajate näidet? So lets see…Daki, perhaps? Ma poleks tahtnud hetkegi olla Daki nahas kui kogu see pulm Perekoolis halastamatult hambusse võeti. See oli lihtsalt liiga jube. Kuidas kõik tema lähedased olevat seal foorumis nö läbi tõmmatud. Mul polnud julgust seda lugeda, sest ma arvan, et mul oleks pilt silme eest mustaks läinud, aga need katked, mida ma kuulsin… ma hoidsin oma pead kinni. Kust kohast sellised jutud tulid? Inimeste fantaasia tegi ikka ületunde. Aga kas keegi hetkegi mõtles, mida Daki ise tundis? Kui paljud teist nägid seda reaalselt? Teile oli see lihtsalt üks raamat, millel on paar lehte keskelt välja tõmmatud. See raamat ei ole veel lõppenud ja teie jaoks lõppeb ta niikuinii välja rebitud lõpuga.

Ja kui me juba Daki juures oleme. Daki ei ole nõrk. Daki ei vaja päästmist. Daki saab iseenda eest seismisega väga hästi hakkama. Palun ärge kujutage teda ette nõrga või päästmist vajavana. Ta ei vaja seda. Ta saab väga hästi hakkama. Ma ju tean, ma näen. Mitte, et inimesed, kes hoolivad oleks halb asi, aga boundaries. Kuskilt läheb piir, kust ei tohiks üle astuda. Avaliku võitlemise asemel, kas poleks mitte mõtekam olla inimesele lihtsalt toeks sellega, et sa oled tal olemas kui ta seda vajab? Toeta teda, aga lase temal võidelda enda eest.

Ja kui ma siin asju juba arutan, siis veel üks asi mis mind häirib. Inimestel on head ja vead. Sa ei saa teda panna loobuma mõnest veast, ilma, et sa kaotaksid osa seda head, mis sulle algselt temas meeldis.