Koju tahan

Ma olin nädalakese haiguslehel. Tore oli. Koristasin oma elamise põrandast laeni ära. Tulemust pole mõtet vaatama tulla, ma juba osavalt ta jälle sassi ajanud. Tõstsin oma magamistoa ümber. Panin vaiba maha, võtsin peegli voodi alt ära ja kasutan seda nüüd enda täispikkuses vaatamiseks. Siis ma veel joonistasin, mängisin pilli, lugesin raamatut. Küpsetasin hapukoorekoogi. Sõin seda järgmisel päeval, sest ma ei viitsinud endale külalisi kutsuda ja just siis kui ma olin viimase ampsu endale kurku lükanud, helistati ja küsiti kas ma võtan külalisi vastu. Jah, kooki nad ei saanud.

Tervis pole ikka veel päris korras. Mul on nimelt nohu. Erinevalt tavalisest nohust, mis väljub ninast või ummistab su lõõrid, siis minu nohu on sellise võbeleva klombina kuskil nina ja kurgu vahepeal. Kuna ma ei tea, kuidas seda kohta nimetatakse, aga ma tahan, et te ikka teaksite, kus see asub ja siis ma tegin teile joonistuse. Tatt on siis osavalt paintis lisatud.

Igatahes, ninast välja tatti ei tule. Kui ma üritan nuusata, siis lähevad mul ainult kõrvad lukku. Hingata saan peaaegu vabalt. Tatt voolab kurgust alla ja vahepeal tekivad mõnusad okserefleksid. No tegelikult sa ei pea seda lugema ju, aga ma tahan halada. Klientidega halada ei saa ju. Ja peale selle, nad saavad minust väga halvasti aru, sest ma ei suuda oma nimegi korralikult välja hääldada- Binngit.

Tahan koju ja tekikookonisse. Raamat, seriaal, nänn. Iga hommik ma olen veendunud, et õhtul tulen koju ja teen oma kookoniunelma teoks. Tavaline päev on see, et ma saan peale tööd mõne oma sõbraga kokku. Nädalavahetusel istun kookonis seni kuni küllalt saab.

PS hommikul avastasin auto juures kojamehe alt kirja:

Jou Pirx

Kas me homme ollikasse läheme?

Aiku ja Pets

Nummi 😀 Ma tean, kes te olete ja ma tean, kus te elate!