Kvaliteeti ei ole aga selle eest on kvantiteeti.

Sain just teada, et ma olen oma töökaaslase 8. aastasele lapsele sügava mulje jätnud. Laps ikka aegaajalt pidavat küsima, kuna ma jälle külla tulen. Tahan meeldetuletada, et Gertsuke on minu kohta kunagi öelnud: vihkab lapsi ja vanainimesi. Noh, päris nii ei ole. Sten Oskar ja Mirk on väga vahvad tegelased minu arust. Aga jah, millega ma siis selle kaheksa aastase kiindumuse võitsin?

Asi selles, et olime selle töökaaslase juures joomas ja tema tütar siis, nagu tema vanused ikka, soovis ka seltskonnas olla. Näitas meile igast nänni, mis tal on. Lõpuks jõudis ta oma uue süntesaatorini. Vot jah noh, mul kohe tekkis tahtmine klimberdada. Väike chick läks jumala pöördesse ja hakkas ema käest klaveritunde nõudma. Mina olin ennast ka jube lapsesõbralikuks joonud ja ütlesin chickile, et mine pane see sünt nüüd oma tuppa üles ja ma õpetan sulle ühe laulu klaveril selgeks. Valisime siis koos ühe laulu, mida ta pidi esmaspäeval koolis laulma. Klimberdasin siis talle neli takti ette ja lasin tal siis korrata. Seni kaua kuni tema kordas seda nelja takti klatšisime meie töökaaslasi. Kui tüdruk tuli teatama, et nüüd on see osa selge läksin ma ja õpetasin järgmised neli ja seni kaua kuni terve laul selge. Pärast oli kontsert. Tema laulis ja mängis sünti. Ja siis läks laps magama. Ema ja teised töökaaslased, mina seal hulgas, jõid edasi.

Vot, lõik tulevasest raamatust “Kuidas võita südameid ” peatükk “Kainikuga sina peale”

PS: Just sain Patsy käest sõimata. Höhöhööö…