Et kõik ausalt ära rääkida, siis pühapäevane mot. üritus oli juba alguses hukule määratud, kuna mul oli pohmell le grande. Terve tee bussis magasin ja kohale jõudes olin veendunud, et sinna ma suren. Esmene poolteist tundi tegin ma ruune ja vaatasin nukralt oma telefoni, mis näitas 0 levi ja 1 post akut. Tegutseda oli vaja kiiresti ja efetiivselt. Sõnum Dakile ja telefonikõne Patsyle. Daki ei vastanud, aga Patsy lubas peale kalal käiku mulle järgi tulla ja mind sealt ära viia. Lõpuks saabus ka Dakilt sõnum, et tuleb järgi. Saatsin kalal olevale Patsyle sõnumi, et ei ole vaja tulla ja jäin paaniliselt telefoniga levi otsima.
Kell 12.00 sai süüa ja mina sõlmisin iseendaga kokkuleppe, et kui söök üles ei tule, siis ma olen hea tüdruk ja nädalakese ei joo. Söök ei tulnud üles. Mina olen korralik. Istun kodus ja käin tööl. Võib olla hakkan tegelema heegeldamisega.
Mingi kell x sai mul telefon tühjaks. Õnneks samal hetkel saabus ka Daki. Ülemus arvas, et kuna ma varem minema lähen, siis tuleb mind ikka veel motiveerida, ning käskis mul kell kümme kontor valve alla panna. Koju jõudes ma praktiliselt varisesin vanni ja avastasin uue nähtuse. Kui külm vesi on kinni keeratud ja kraanist tuleb ainult kuuma vett. Kui vesi su kätel ja jalgadel on, siis on vesi tulikuum ja kui sa pead märjaks teed, siis tundub vesi külm. Arvuta keskmine temperatuur.
Magasin paar tundi, käisin ema juures söömas, panin kontori valve alla, sõidutasin Dakit. Home, sweet home. Vahtisime veel Tannuga natuke telekat, aga kell ühest olin ma over and out. There´s no place like home ja mina kavatsen täna ja kogu järgneva nädala veeta teki sees, seriaale vaadates. Ennast tundes, see kodu ja teki võlu kaob kohe kui midagi põnevamat silma piiril.
Birgiti päevaraamat 