Muffinitegu läks edukalt. Viimase plaadi täie ajaks olin ma ära joonud pea pudeli veini ja need kõrbesid natuke. Muidugi olid mu muffinid suur hitt. Osadel muffinitel olid kirsid sees, osadel šokolaaditerad, osadel mõelmad. Tegelikult ma unustasin ära alguses, et ma olin sellised asjad ostnud. Mu köök oli pime ja ma ei näinud noh. Pärast tööpäeva lõppu lähen ja teen veel linnas muffiniringi, sest Patsy karjus mu peale msnis, miks tema kunagi ühtegi muffinit ei saa! Nüüd saab. Ilusad. Kirssidega.
Töökaaslased kinkisid mulle kaktuse. Väikse nummi. Suhteliselt kurb on ära minna siit osakonnast. Järjest teine seltskond töökaaslasi, kes on väga toredad ja kellest on väga raske lahkuda. Ahjaa, mul oli maailma parim ülemus. Päriselt. Teist sellist enam ei saa.
Ma hakkan nüüd tööle valge inimese kombel esmaspäevast reedeni. Ma ei kujuta ette, kuidas ma hommikuti üles hakkan saama. Ma olen käinud aasta otsa tööle 12st 22-ni ja eelnevad kolm aastat vabsee ainult öösiti, nii et see saab põnev olema. Muidugi lubasid mul ema ja vanaema 7.30 helistama hakata, pluss veel paar töökaaslast. Vana ülemus lubas esmaspäeval pool üheksa naerma mu üle tulla.
Kolin korrus kõrgemale ja hakkan seal testima asju. Ma ei tea täpselt mida, aga eks esmaspäeva hommikul selgub.
PS Pildid tulevad ka. Selle nädala sees loodetavasti.
Birgiti päevaraamat 
Tohoh sedasamustki, hakkadki ititshikiks ? Ma enne, niisama, norimise pärast küsisin, ausalt 😛
😀 Einoh, paistab küll nii.
Einoh, edu. Ma ei oskagi öelda, kumb osakond parem on või kummas rohkem ajudele liiga tehakse 🙂
Tänud!