Kuu: veebruar 2008

Ärge saage valesti aru, mu elu ei ole veel igavaks muutunud. See on sundpostitus.

 Käisin täna Nele juures katsejänkuks. Kõige pealt pandi mulle pähe selline tore sinine titemüts, siis surati sinna avadesse geeli ja kinnitati juhtmed külge. Lõpuks tõmmati pähe see võrkrõhkside (kas selline sõna on olemas?) ja kinnitati juhtmed mu otsaette silma kohale ja ühele põsele. Kõike seda saatsid laborant Maria kuivad märkused, kuidas ma hakkan kohe elektrit saama ja ärgu ma ehmatagu, ega see surmav pidavat olema. Ahah. Ma ütlesin, et kui nad mulle pulka hakkavad suhu toppima, siis ma lähen ära.

 Järgmiseks öeldi, et jälgi punast täppi ringi sees ja kui ringi sees toimub liikumine, siis vajuta puldil olevat nuppu. Ma muidugi esimese hoobiga päris täpselt pihta ei saanud, mis tegema peab, sest vähe sellest, et ringi sees toimus liikumine, toimus liikumine ka taustal, ja mina kukkusin kontrollimatult pulti piinama. Siis tehti mulle uuesti puust ette ja punaseks. Jälgisin neli setti punast täppi. Unustasin mõned korrad pulti vajutada, ennetasin punase täpi liikumist ja mulle tundub, et üritasin olla võimalikult halb katseisik. Viimase seti lõpuks oli pilt jube udune ja punane täpp, mis seisis tegelikult paigal, pani minu silmade ees jumalast suvalist marsruuti roheline saba taga.

Lõpuks kui asi valmis võeti peast müts ja mu kuppel nägi välja, nagu oleks keegi mu pead kasutanud süljetopsina. Silusin siis endale korraliku wet-looki, mind tänati panuse eest Eesti teadusesse ja ma asusin minema ema juurde, et geel juustest välja pesta.

Ema juurde jõudes jooksis õde mu juurde ja kutsus mind vaatama midagi. Nimelt oli otsustanud ema retriiver lõpuks poegima hakata ja oodatud nelja kutsika asemel oli pesas juba viis ja veel paar tükki vist tulekul. Ema oli küünarnukkideni verine ja ütles, et võta pannilt riisi ja soenda endale. Okei…no thank you… don´t feel like eating right now. Vaatasin siis kuidas koer sai veel ühe kutsikaga maha ja tal lootekott lahti tehti, kääridega nabanöör ära lõigati ja vend köndi kokkusidus. Väike raip ei tahtnud olla eriti aktiivne ja lebotas seal keel ripakil. Siis üks teadjam naine (oi, kus meid ikka oli seal), haaras kutsika kätte ja kukkus teda hõõruma. Hõõrus seni kuni tüüp suu lahti tegi ja oli nõus karjuma. Selle peale ta kaaluti (400 g) ja pandi oma ema juurde toitu nõutama.

Mina vaatasin seda pealt kerge vastikustunne näol (jah, olen peps ja asju) ja otsustasin ise lapse saamise viisaastaku plaanidest välja jätta. Vaene koer nägi nii õnnetu ja kurnatud välja. Krdi emarõõmud, ma ütlen.

Niih..ma nüüd lähen ja vaatan, kuidas värske mamma ennast tunneb. Retriiveri kutsikad saadaval alates aprillist. Niikuinii tuleb kuulutus ja pildid ka, aga ma hoiatan ette, et teil oleks aega raha koguda.

Pildid titemütsiga ja juhtmetes Birxist panen ka üles. Nele naeris kui pilte tegi, nii et ega seal midagi säravat tulla ei saa.

 Edit: Lapse saamise võib plaani võtta. Viimane kutsikas (seitsmes) ähvardas sussi püsti visata ja ma olin sunnitud teda raputama, sest kaader oli lahkunud ja kasuisa vist ei kannata verd. Sidusime kinni tema nabanööri ja väike õde ütles, et ma näen välja nagu ma oleks kellegi ära tapnud. Ei tapnud. Ellu jäi pätakas.