Kell heliseb. Lükkad luugi lahti ja mida näed aknast välja vaadates? Hall. Kõik on hall. Isegi telemasti ei paista. Prr… vastik. Hetk hiljem meenuvad unenäod, mis öösel nähtud said. Suu venib kõrvuni, tõmbad ennast teki all krõnksu, sirutad jälle välja. Tõmbad ennast teki sees kookonisse nii et ainult ninaots jääb välja ja meenutad viis minutit kõike unes nähtut.
(Unenäod on mul šefid. Kui ma olen paar päeva tossinud, siis unenäod on ilusad. Kui mul toimub elus mingi action, siis on unenäod enamasti segu päevasündmustest. Õudukaid või muidu häirivaid unenägusid ei ole mul ammu olnud. Ptüi, ptüi, ptüi.)
Lükkad hommikumantli selga (ma näen sellega välja nagu Leopold, see on oranžist froteest ja mitu numbrit suurem) ja kooserdad rõõmsalt vannituppa.
Järgmine positiivne hetk on kui autot soojendades avastad, et su plaadimängija hakkab mängima üht sinu vanadest lemmiklugudest. Jõuad tööle avastad oma rõõmuks vabu parkimiskohti. Maandud arvuti taha. Paned peale hommikuloo ja sulad väikeseks loiguks.
Birgiti päevaraamat 
Nii ilus! 🙂 Mul on sama teema, et ma varastan endale ikka hommikul 5-10 mintsi ja mõtlen ka unenägude või miski muu toreda peale ja siis hommikumantel selga (milles mina näen välja nagu sefiiritordilt põgenenud heleroheline määratlematu eeeemmmmm asi :)) ja vannituppa. Hommikulugu on mul siiski tavaliselt juba kodus kui ma riidesse panen.
Minu kodune hommikulugu jääb kodus kuulamata, sest ma ei viitsi oma sülarit sisselülitada ja raadios on möla, ning muusikakanalitelt midagi vastavalt tujule leida on väga raske. Plaadid on enamasti ka autos.