Minu päeva tegi ilusaks hommikul Turu tn Statoili teenindaja. Kell üheksa hommikul naeratas ta väga ilusasti ja näinud, et ma olin šoksi riiulit vaadanud, küsis mu kaupu läbi lüües, kas midagi magusat ka? See oli lihtsalt nii ägedalt kavala häälega küsitud, et mul läks kohe kriips kõrvuni. Keeldusin viisakalt ja küsisin veel lisaks hoopis paki suitsu, mille peale ta tahtis dokumenti näha ja pauhh… päev kirjas 🙂
Ma ei saa aru, miks inimesed krampi tõmbuvad ja närvilseks muutuvad kui neilt dokumenti küsitakse? Kukuvad karjuma, kas ma paistan sulle alaealisena või? Mis siis, et sa siin oma jutu järgi kogu aeg käid. SA EI OLE NII ERILINE KUI SA ARVAD. Teenindaja ülesanne ei ole salvestada endale igat klienti ja korraldada tema kohta väike analüüs. Kui palju ta siin käinud on, mis aastal ta sündinud on, kui pikk on tema keskmiselt veedetud aeg meie asutuses. Kui teenindaja arust on vaja seda dokumenti näha, siis sina ka näitad. Ju siis on põhjust. Võib olla näedki tatt välja. Vaata peeglisse, ahv! Kas see pole mitte normaalne, et inimene kannab id-kaarti või juhiluba rahakotis? Kui raske on sul ostmise käigus seda näidata?
Ah, ma lihtsalt viimasel ajal nagu nõeltel. Juba kaks nädalat tahaks aegajalt kellelegi kõrri karata. Seda päris ei ole veel teinud, aga väga teravaks olen küll läinud.
Võib olla on vabatahtlike, kes lasevad enda suhtes vastik olla?
EDIT: Selle posti pärast ei võeta mind enam kunagi klienditeenindajaks tööle. Heh 🙂
Birgiti päevaraamat 
Põhimõtteliselt,ma registreerun vabatahtlikuks. Üks (lisa)vastik ees või taga. Ma olen teflonist.
Kuna on äärmiselt kena päev olnud, siis ma arvan, et ma alustan uuest nädalast.
Mina armastan ka sedasama Statoili, selle teenindust ja eriti piparmündikakaod. Kui ma hommikuti töölt ühikasse jalutan, siis on päev alati positiivsena kirjas, kui sealt läbi astuda.