Konstruktiivne kriitika ja veel kriitikat. Võrrelge ise. Aga kogu asi keerleb põhimõtteliselt selle ümber.
Me eile Rojuga mõtlesime ja mõtlesime selle viimase kriitikanoole peale, aga aru ei saanud. Oh well.
Aga rääkida ma tahtsin sellest, kuidas on kahest täiesti normaalsest inimesest võimalik teha kokku üks mõtetu käkk. Nad leiavad teineteist. Las ma räägin teile. Olid kunagi üks normaalne terava keelega tütarlaps, kes ei jätnud kunagi võimalust kasutamata, et mulle ära torgata. Väga meeldiv. Mina vastasin talle alati samaga. Oli kunagi üks normaalne ja asjalik noormees, kellega sai alati nalja ja raekoja kohvikutes õllet libistatud. Kui need tütarlaps ja noormees leidsid üksteist ja otsustasid koos olema hakata, olin mina nende üle ääretult rõõmus. Kuni….kuni need kaks osutusid koos olles uduste pilkudega amööbideks, kes poole lause pealt üksteise külge klammerdudes üksteise silmadesse ja igale poole mujale ära uppusid.
Hirmuäratavad mõõtmed võtsin nad minu jaoks kui üks õhtu me mängisime “Aliast” ja “avatud ringi” ajal üritas neiu noormehele sõna seletada,
“Kallis, kuidas sa ütleksid meie seksi kohta?”
Valulik niuksatus vastasvõistkonna poolt.
“Suurepärane, kallis”
“Õige!”
Vastasvõiskond pööritab silmi ja sukeldub šampusesse. Mõni kaart hiljem seletab neiu jälle,
“Kallis, kuidas sa seletad meie seksi?”
Vastas võistkond vahib apaatselt enda ette. Neiu jätkab.
“Noh, natuke võõrapäraselt”
Mina apaatselt,
“Fantastiline?”
Suured silmad mõlema poolt. Sellega asi ei piirdunud. Viimase võttis minust kui seletati mobiiltelefoni ja seda ma juba siia ei kirjuta. Aga ma sain käed kõrvadel teha “lalalalalalalalalalalalaaaaaaa”
Viimase piisa karikasse andis lahkuv paarike kui nad läksid minu magamistoast enda jopesid tooma. Ma tõmbasin parajasti mingeid asju elutoa laualt kokku kui ma kuulsin, et mu voodi kräuksus nukralt ja hakkasid kostma helid, mida minu voodis tohin teha ainult mina! Ja vabandus, et üks osapool neist pani selle voodi kokku ei parandanud olukorda. Ma üritasin ka omale abiväge kutsuda, aga Katz kindlalt keeldus sinna tuppa tulemast. Kui ma lõpuks nad korterist välja sain, siis ma lubasin, et ma veel teen neile selle kunagi tagasi. Mul on tunne, et nad nautisid minu ja Katzi ängi. Kummalised inimesed. 🙂
Tegelikult, I love them both to death ja mul on tõesti hea meel nende pärast, aga nende bänn (st tähendab, et kui nad koos on, siis mina nendega ei hängi, eraldi võin ma nendega vabalt kohvitada), mis oli algselt viis kuud on pikenendud kahe kuu võrra.
PS Ma saan Mailega kokku täna, meelde tuli!!!
Birgiti päevaraamat 
sellised inimesed on alati nii lahedad. mul on ka selline tunne olnud, et kui ma korraks liiga kaua pilgutama juhtun, on nad juba ihualasti ja panevad vms:D
kellest sa räägid?
Mallukas-no ma loodan, et antud tegelased seda minu nähes tegema ei hakka.
Patsy- Anonüümsetest muselejatest.
Uskumatu!!! 😀
Üks teine paar on siis selle kõrval avalikult ääretult kombekas.
Oo jaa… lausa lust on neid teisi vaadata 🙂
kellest te räägite?
Mina räägin paarist, kes ei käi minu juures mu voodit rüvetamas 🙂 Neid on lust vaadata, peaaegu nagu tsiviliseeritud inimesed.
Issand kui tore, et tänapäeva noored ka nii armunud on! Mul on küll selliste üle ainult siiralt hea meel!
Mul ka aga kas nad enam nüüd nii noored on, see on kaheldav. Aga, eks ole kevad see mis ka vanad inimesed hulluks ajab 🙂