Mis teen muidu

Millega ma siis vahepeal tegelenud olen?

Jäänud ilma kahest tarkusehambast. 12. juuni läheb kolmas. Ma arvan, et järgnev on vajalik teadmine kõigile, kes tarkusehamba tõmbamist kardavad. See ei ole üldse valus! Kõige ebamugavam osa on tuimestuse alanemine. Kell 11 oli arst ja tuimestus kadus alles kella neljaks. Pärast seda oli kõik fain änd dändi. Suus oli loomulikult väike sentimeetrine kraater, mille põhjas väike lombike verd, aga õhtul juba sain süüa kõike, mida mu hing ihaladas. Ma kasutaks võimalust ja tänaks kõiki, kes mulle helistasid ja uurisid, kuidas mu hambaga lood on ja töökaaslasi, kes minu peale mu raskel hetkel mõtlesid ja koosoleku protokolli märkisid Birgiti päevategemiste alla- võitleb hambaga.

Iseenesest on see päris huvitav, sest mingi miljon sissekannet tagasi jagasid hambaarstid mu foobiate topis esimest teist kohta koos koertega. No ja koertega on ka teised lood praegu. Mailel juures käimine ja Piia Ervu-pervu on midagi kuskil ära nihutanud. Ma käisin jalutamas Maile kõige suurema koera (kelle n-ö ristiema ma olen) Tibiga ja kui Piia palus mind Erviniga jalutama minna, siis ma ei mõelnud isegi kaks korda, vaid läksin.

Tibi on suur kollane karmikarvaline, kes üritas ennast kogu aeg jalutusrihmaga üles puua. Kui ma oleks grammikesegi järgi andnud, siis oleks ta tõenäoliselt jooksma pannud ja mina nagu kott järgi lohisenud. Järgmine päev olid mul käed ikka päris valusad.

Ervin on maailma kõige nummim rotveiler. Samal ajal kui mina kaanin Piia juures oma, kes teab mitmendat kohvi, pean ma kindlasti sügama Ervinit (tagumiku pealt, väga oluline!), kes selle peale suurest mõnust pooled oma karvad põrandale hülgab. Koer tunneb juba mu auto hääle ära ja igakord kui ma tulen, toob ta mulle mõne mänguasja või Piia riietuseseme, mis laokile on jäänud. Kui ma esimest korda Ervinit jalutama läksin, siis ma kartsin, et koer kisub mu juba trepi peal pikali, aga ei. Kuna ta on täielik džentelmen, siis ta kontrollis trepi otsa juures, kas ma ikka jõuan järgi. Džentelmenlikus sai otsa kiirelt kui nurga tagant leiti miski okselomp, mida oli vaja kippelt sööma hakata.

Tuleb välja, et ma olen arenenud. Juuni lõpuni on kõik nädalavahetused bronnitud ja juulis kaks nädalavahetust pluss juba ma tean, et Folk tuleb kolmandaks. Küll mul on põnev elu.

Muidu on elu rahulik- töö ja kodu. Ahjaa… täna kolisime Dakit. Ma sain esimest korda elus vedada järelkäru, mis oli päris põnev kogemus ja tänu Koidile õppisin sellega tagurdamise ära väga kiirelt. Daki ema oli väga armas ja ütles mulle kui me järelkäru tagastama läksime, et mida Daki teeks ilma minu taolise sõbrannata. Multifunktsionaalne Birx. Ma olen väääga meelitatud.