Hommikul esimese asjana sattusin lugema artiklit sellest, kuidas 16-aastane ameerika koolipoiss kavandas kõige rohkema arvuliste ohvritega koolitulistamist ja milleks? Selleks, et kiirelt tuntuks saada. Täiesti jabur! Ainult, et saaks telekasse ja ajalehte. Ükstapuha, mis hinnaga. Pole vahet, kas olla seal mingi ravimi avastamise või inimeste tapmise pärast. 15 minutit kuulsust särab kõigile ühtemoodi. Peaasi, et inimesed teavad mu nime.
Arusaadav, et seal on tunduvalt raskem silma paista kui Eestis. Meil pole staariks saamiseks isegi vaja midagi väga teha. Ripu õige inimese käe vangus, suundu Playboysse peale seda kohe pilte tegema ja anna Kroonikale või/ja Justile intervjuu (räigelt muhkel oleks kui sul oleks mingi peen lapsepõlve trauma, et lugejad rileidiks hullult ja saaks sulle kaasa tunda) ja BUUM sa oled “staar”.
Kas ameeriklastele surutakse juba lapsepõlvest peale seda, et sa pead olema kõige kõigem ükskõik, mis vahenditega? OK, ma ei saa tegelikult üldistada, et üks tropp kuskil tegi ja terve rahvus on selline, aga ma olen viimasel aja sattunud lihtsalt vaatama erinevaid tõsielusarju ja see, mis ma näen lihtsalt natuke hirmutab mind. Neil paistab olevat energiat, mida nad ei oska enamasti õigesti suunata. Nad näevad mingit võimalust ja lihtsalt lendavad täiega peale. Mitte mõistuse vaid jõuga.
Äh, kuna mu eneseväljendusoskus on null, siis ma lõpetan enne kui ma midagi veel tobedamat ütlen.
Birgiti päevaraamat 
Jh, surutase juba lapsepõlvest alates peale, et tuleb olla kõige-kõigem. Kui sind see teema huvitab, siis loe Jeremy Rifkini “Euroopa unistus” läbi. Seal on väga põhjalikult ameeriklaste ja eurooplaste elufilosoofiaid võrreldud.
Vot siis, selle raamatu võtan nüüd küll ette.