“Vihurimäe”

Mulle ei meeldinud. Ma olen lugenud raamatut küll ja seda ammu, kuid mulle ei jätnud raamat hüsteerilist muljet, mida etendus aga oli. Keset esimest vaatust küsisin ma Daki käest tasa, kas ainult mulle tundub või on see kohutavalt halb? Daki ütles, et ongi. Mis mulle siis ei meeldinud?

Merzin karjus kogu aeg hüsteeriliselt. Lihtsalt kõiki erinevaid emotsioone mängis karjudes. Mõjus lihtsalt kleidiga sahmiva naisena, kes ise ka täpselt ei tea, mis ta nüüd näitlema peaks. Halb ja ebamugav oli vaadata. A krt võib olla on see kunst, mis ma võhik tean? Matvere üritas ole eriti diip ja agressiivne ja frustreeritud, aga kui sa ikka kogu aeg kordad, et “ma tapan su ära, ma tapan su ära,” siis muutus see lihtsalt tüütuks (to kill listi kuulusid kõik tegelased). Ei olnud temas seda süngust ja kibedust. ” Ohtlikus lennus” on ta rohkem selline. Kütsar käis karjus “AAAAARRRRRRGGGGHHHHHH”, viibutas püssi ja rahmis kapist pudeleid. Ähvardas tappa kõiki ja lasi kaks korda püssi.

Hea oli vaadata Külliki Saldre mängitud Nellyt, kes suutis päriselt näidata, et ta pole ei positiivne ega negatiivne tegelane vaid laveerib seal vahel. Mängis emotsioone, mitte ei rääkinud lihtsalt neist. Sai aru, et ta on väsinud, irooniline, kurb, mures või endast väljast. Raivo Adlas mängis turtsuvat ja õelat vanameest ning oli üks väheseid tegelasi, kes tegi huumorit, mis siis, et minu raamatu mälestus temast hoopis teitsugune on, aga huumorit peab olema, muidu eesti rahvas solvub ja talle ei meeldi, eksole?

Umbes 20 minutit enne lõppu tuli mängu Ott Sepp, kes tõi etendusse kerguse, rahulikkuse ja mõnusa iroonilise huumori, mida isegi Merzini mängitud noor Cathy rikkuda ei suutnud.

Etendusele oli kõvasti blingi lisatud hobuste näol, kellega Matvere muudkui ringi kappas, siis ole seal veel suur tünn veega, millesse Matvere viskas Helen Rekkori (väga vahva oli vaadata. Rekkor oli ka enamasti väga lahe), Kütsar uputas Matveret, Matvere Kütsarit (nägi nagu päris välja), Kütsar käis ennast seal ise uputamas ja karjus seal juures AAAAAAARRRRGGGGHHHHH korduvalt. Selleks, et näidata, et oi kui ohtlik Heathcliff on kägistas ta vahepeal Isabellat (ma ei tea, kuidas teised sellesse suhtus, aga see tundus nii jabur, et pani mind lihtsalt silmi pööritama). Visati sisse üks aken, mille peale publik kohe kõvasti ohkis ja arutles kohe mitu etendust on olnud ja kui palju üks klaas maksab.

Komöödia poole eest hoolitses ka Siki, kes reageeris esimest korda püssi paugutamisele, nii et rapsis korraks mõlema käe ja jalaga, mis minu ja Daki hüsteeriliselt naerma pani. Kui teist korda püss paugatas, siis Siki karjatas, mis pani terve publiku meie poole vaatama. Õnneks oli rohkem asustatud teine tribüün varjatud meie eest puudega, aga meie tribüün sai naerda küll kõvasti. Kõigele lisaks noppis ta ees istuvalt naiselt kapuutsi küljest sipelgaid.

Vot, ma loodan, et mida ei jäänud materdamata.

Teie algaja teatrikriitik Birx