Täna on üks sellistest toredatest päevadest, kus ma tahaks kellelegi kõrri karata. Ilm ei aita ka asjale kaasa. Katkematu padukas. Kui lõunalt tulles “Tudengitest” tööle tagasi sibasin oli mul täitsa põnev jälgida, kuidas mu valged õhukesest riidest püksid iga hetkega märjemaks said ja selle tulemusena ka läbipaistvamaks muutusid.
*** Paus u 2 tundi***
Ikka veel on suhteliselt tige olla. Nüüd see väljendub selles, et kõik teavad, et ma teen homseks võileivatorti ja kooki, kuid keegi ei tea täpselt miks (nad teavad küll, aga nad taibud on unustanud), nii ma siis suunan kogu oma negatiivse energia õelutsemisele ja vassimisele. Praeguseks olen ma andnud mõista, et ma hakkan abielluma, saan lapse, lähen töölt ära, jätan suitsetamise maha… yeah.
“Päriselt ka või?”
“Päriselt”
“Ära aja…”
No ma ei saa aru, mis ma ei ole piisavalt seda nägu, et ma võiks lapsi saada ja abielluda või? Jumalast olen ju ä, suht…
Ujun mööda offisit ringi ja ja peidan oma turtsumist naiivse näo taha st, et igakord kui keegi mu käest küsib midagi, siis ma teen suured silmad ja lamba lõusta. Nad saavad kohe aru, et ju siis ma olen antud teemal ebakompetentne ja liiguvad edasi.
Õhtul siis keevitab torte ja kooke teha ning võib olla linna peale luhvtitama minna. Kui eriti hästi läheb, siis saab endale kaks abilist-üks on pastry chef, teine valib ja degusteerib veini.
Birgiti päevaraamat 
kle, me oleme ikka nii ühtekad! suht!