Puhkus vol7

Ei riku mingi telefonikõne midagi ära. Tossisin pintsel käes pool päeva, aga muidu ok ja siis tuli reede ja folk. Sai palju päikest, õllet ja rahvast nähtud. Kõik oli väga super. Kuid Tartusse jõudes saabus masendus. Ei taipa mis viga. Inimesi näha ei taha ja kodus olles on sisemine rahutus. Vaatan oma emergency unerohte ja võtan hoopis lugemiseks mingi mõtetu sopaka, sest ei ole ju nii hull. Või on? Krt, ma ei tea. Tartu ei meeldi mulle täna.

***

Esmaspäev- Hommik. Miski ei ole muutunud, ikka on midagi valesti. Näppu peale ei pane. Krt. Helistan Küproselt saabunud Katzile, kes mu Tartust ära viib. Lõuna Eestitama. Võru, Kanepi, Otepää- hea. Õhtul tagasi Tartusse. Masendus saabub postkontori juures, kus Katzu mu maha paneb. Pirogov. Rahvas. Mee ja pipra viin. Masendust pole. Tegelen ärapanemisega. Folgile ära pandud. Pika puuga.

***

Teisipäev- Kaua võib? Masendus hakkab kergelt vihaks muutuma. Oleks siis vähemalt halb olla, et mõtted oleks mujal, aga ei. Võib olla tuleb hiljem. Halb olemine. Mõtlen oma emergency unerohtudele. Tahaks olla over and out, sest kell on 7.46, aga ma ei saa ja see on halvasti. Rahutus. Olen suutnud oma hiigelsuurest tekist teha mingi salli, mis kuidagi peal ei ole. Hetkel ei paranda isegi tuju teadmine, et lähen Tln-a täna. Miks mul on tunne, et hiilib ligi jälle sama teema, mis detsembris?

EDIT:Käiku läks keemia, kuna mulle enam ei meeldi ja mina vehelda ei viitsi. Jumala eest ärge helistage mulle täna kui midagi head öelda ei ole. Ei taha halba. Uskuge ma oskan  endale palju rohkem ja efektiivsemalt halba teha, aga üleüldse tahaks ääretult häpi olla ja see asi, mis juba pühapäeva õhtust peal on ei sobi üldse. Kui saaks nagu arugi, mis “see” asi on, aga nagu asjdel kombeks, siis kui juba miski kuskilt torgib, siis tuleb asju, mis halvasti on juurde ja see kuradi tablett võiks nüüd mõjuma hakata, et ma enam rohkem ei lämiseks siin.