Metsas omad loomad

“Please forgive me I know not what I do
Please forgive me I can´t stop loving you”

kostus Karlovas Tähe tänaval pöörast röökimist sinist värvi natuke kolisevast autost. Me läksime seenele.

Meid oli kaks satsi. Mina, Daki, Piia, Liis ja teises satsis Katz ja Patsy. Meie sats jõudis esimesena kohale ja lagunesime laiali. Esimene ehmatus oli teistel, et kõik seened on juba korjatud, aga mina nägin puud, kus tüvi oli täitsa lõhki kraabitud ja mõttes tormas läbi, milline metsaelukas mind täna ära sööb. Seega võtsin paari Liisiga, kellel oli nuga, mida ta lubas vastu tulevate karude vastu kasutada.

Kuna mina seenehuviline ei olnud, siis minu enamus aega kulus ohkimisele, et mis kont see siin maas vedeleb ja Liis, kas see on veri siin mätta peal??? Kui ma lõpuks olin leppinud paratamatusega, et siit metsast ma elusana ei lahku, leidsin endale suurepärase meelelahutuse. Ma otsisin seeni ja kui ma nad leidsin röökisin täiest kõrist “KUKEKAAAAAAAAAAAAD” ja vaatasin, kuidas rahvas tormi jooksis. Kui alguses korjasid kõik igasugu seeni, mis ette jäi, siis mõne aja pärast spetsialiseerusid Liis ja Piia kukeseentele, ning Daki korjas muid seeni.

Selle aja peale olid tänu minu suurepärastele juhistele kohale jõudnud ka Patsy ja Katz st nad olid küll leidnud meie auto, kuid meie ise olime kuskil metsas. Mõni aeg mängisime nagu Marco Polot. Patsy vilistas, mina huilgasin kuni lõpuks oligi üle künka näha rahulikult jalutavat Patsyt pudel näpus. Katz oli jube meieni jõudmisel saanud mõned seened, samas kui Liisu nõu oli juba pilgeni täis. Aitasime Katzul leida mõned ägedamad seene kohad ning jätsime nad Patsyga metsa ning hakkasime Tartu poole tagasi sõitma.

Roiu lähedal sama sinine auto, mille alla keeratud akendest kostub kõva ja heleda häälene laul 🙂

“Hop-Hop lalalalalalaa….”

***

Lõuna- käisin Daki juures seenepirukaid tegemas ja söömas. Kuna Daki oli kahevahel, kas tegemist on sooriisikate (mürgised) või kuuseriisikatega (söödavad), siis katseisik Birx seedib praegu.