Teen tervisekuu või midagi sellist. Proovin kuidas elu ilma suitsuta tundub. Ma tean, et see on minust tohutult kahepalgeline, sest ma pole kunagi võtnud vedu sõprade ettepankutest seda kollektiivselt teha ja rõhutanud, et suitsetamine on üks ääretult vahva tegevus ja mul pole plaanis seda nii pea maha jätta. Kuid….ma ei usu, et see väga kaua kestab, sest olen näinud sõprade korduvaid ja ebaõnnestunud katseid, ning ma tean iseenda tahtejõudu. Null. Kas pole mitte ilusti ette ära vabandav, hee. Minul on hetkel siis esimene katse ja käes kolmas suitsuvaba päev.
Esimene päev oli valutu. Teise päeva õhtul kodus istudes tundsin, et kätel on tegevust vaja ja kraapisin oma kööki. Täna tööl läks juba natuke närviliseks ja ma kleepisin Niquitini plaastri ja whoa… Silm poolkinni, pea käib vaikselt, kuid väga meeldivalt ringi, käed surisevad. Selline mõnus “it´s all good” tunne.
Ees on veel katsumused viibida ruumis suitsetavate inimestega.
Kui nüüd sporti ka hakkaks tegema oleks eriti super. Jala tööle ja koju käimine on endiselt päevakorras, kuid nüüd võiks sammukese veel sportlikumaks muutuda. Baby steps.
Ma nüüd siin edasi… niisama vaikselt…surr…
EDIT: ettepanku… haa.. ei paranda ära kah 🙂
Birgiti päevaraamat 
Kõige hullemaks läheb umbes 7-10. päeval. Olen siiski sedavõrd viisakas, et seda ei kirjelda. Eks ise tead kui nii kaugele vastu pead.
Ma siis tean ennast ette valmistada. Plaastrid, porgandid ja ma ei tea mida kõik veel. 🙂
ma mäletan, et minul läks kilode viisi nätsu. üks suur katsumus on ka joogise peaga suitsust eemale hoida, aga sulle hoian kõvasti pöialt.
Oi, mina hoian ka pöialt!!! Ära nüüd tibukesi alt vea 😉
No loodame parimat. Ärge mulle väga suuri lootusi pange. Teate küll, kuidas mul selliste asjadega on. Enamasti lendan ma suure hurraaga peale ja pärast on… njaa…aga tänud 🙂