Kujutan ennast ette palmisaarel türkiissinise mere ääres liivarannal peesitamas. Minu ümber pole mitte ühtegi inimest. Mitte ühtegi. Mul on hea raamat, mul on külm kokteil. Zen.
Päriselt lähen kohe koolitust andma. UnZen.
Õhtul, kes ei tule saab peksa!
Lugesin üks õhtu liiga hilja, et miski väljaskäik plaanis. Mine tea, ehk oleks isegi tulnud… 😉
See oli teisipäeval. Naersime ennast ribadeks ja elu läks ilusaks.