Mu peas on kaos. Kogu aeg. Kõik on laiali. Lisaks jookseb mõte nagu kevadine vasikas ja tänu sellele on peas oleva väljendamine verbaalselt ja kirjalikult äärmiselt raske. Mida aasta edasi, seda rohkem verbaalne võimetus süveneb. Kirjalikult on eriti halb. Selle aja jooksul, mis kirjutan mingil teemal on mu mõtted teinud fastforwardi hoopis teises suunas ja mul on juba absoluutselt teine emotsioon, mis nullib kirjutatu kuidagi ära. Catch my drift?
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt teada anda, et üle pika aja olen ma leidnud midagi, mis mind huvitab. Mis võib mulle hästi mõjuda. Sellega seoses tekkisid mul mõned küsimused…
***
…lihtsalt küsimused. Keegi ei pea vastama. Aga mõelda võiks.
Mis teed sina kui elu ei vasta ootustele? Probleemid töökoha, armastuse, perekonnaga? Kas sa annad alla ja arvad, et sa niikuinii ei saa midagi muuta? Kas sa kukud liigutama, et midagi teha, et parandada seda olukorda? Kas sa usud, et on olemas mõttejõud ja kui sa midagi väga tahad siis sa ka saad?
Mis juhib sind praegu? Mida sa tahad praegu, mitte mida sa tahad et tulevikus juhtuks? Mis on emotsioonid sinu käitumise taga praegu? Kas need on positiivsed või negatiivsed?
Kas sa tead inimesi, kes ka igas olukorras suudavad näha ainult halba? Kas sa tead inimesi, kes ka halbades situatsioonides suudavad alati leida midagi, mis nad rõõmsaks teeb? Milline oled sina?
Kas sul on tunne, et sa peaks ennast muutma? Kas sa tahaks muutuda? Mis sa teeks selle heaks? Kas sa muudaks ennast ainult teise inimese pärast? Isegi siis kui sa seda muutust õigeks ei peaks?
Kas sulle on oluline, milline sa seest oled ja kuidas sa teistele mõjud? Kas sa arvad endast sama, mis teised sinust või kujundadki arvamuse endast teiste nägemuse põhjal?
Kas sa oled saavutanud hetkeks kõik, mis sa arvasid, et sul praeguseks peaks saavutatud olema? Kas sa lased ennast sellest häirida?
Kuidas sa reageerid hädas olles abipakkumistele? Kas sa lükkad nina püsti ja keeldud, või oled tänulik?
Kumb sulle rohkem korda läheb, kas see kui teine inimene näitab näpuga mõne su vea peale või kui ta teeb sulle komplimendi?
Mida sa kardad?
***
Kas sa tahad olla õnnelik?
Kas sa tahad olla eluga rahul?
Kas sa tahad saavutada elus midagi, olla milleski väga hea?
Ma arvan, et ma tean, kuidas saab seda kõike 🙂 Minu uusaastalubadus iseendale- teha ennast õnnelikumaks.
Ilusaid pühi!
Yours truly
Self-help guru Birgit
Birgiti päevaraamat 
(patsutab)
Kule sa peaks mingi testi tegema, no nagu need blogides ringlevad testid on. Ja vastuste põhjal inimtüübid välja mõtlema.
Aga ma vastan, lühidalt.
Mina olen väga õnnelik. Vähemalt kahel rindel. Kolmas rinne, see töörinne, on kah enamjaolt õnnelik. Võiks ainult natuke stabiilsem olla.
Ma olen praeguseks hetkeks saavutanud rohkem, kui ma viis aastat tagasi arvasin, et selleks hetkeks saavutan. Näiteks mul on Suur Armastus. Ja kodu on ka (okei, see oli viis aastat tagasi ka olemas, aga vahepeal kadus ära). Sõpru on vähemaks jäänud, aga see-eest on need praegused tõelised, mitte wannabed. Okei, mõned tõelised on ka teist teed läinud, aga nad on alles. Kusagil. Kahjuks mitte iga päev.
Väga lill on.
Ahjaa. Ja ma kirjutan ja mind avaldatakse.
Võtaks ka mõne küsimuse….ja proovin mitte väga targutavaks kätte minna.
Probleemset kräppi ja puudusi on, aga samas on ka häid asju seega üleüldiselt pole elil nagu väga viga.
Ma siiski arvan, et saan oma elus päris palju muuta, aga asi võib selle taha, et ei osaka kuskilt alustada või siis haaran liiga suure tüki ning jään seda liiga pikaks ajaks järama kuhugi tegelikult välja jõudmata.
Minu jaoks on fakt see, et kui tahad, et elu muutuks, peab ise tegutsema. Ainukesed inimesed, kes mind vahel nö. päästma võivad tulla on vanemad. Keegi teine ei viitsi, julge, vaevu väga kergelt kätt ulatama, et mind rutiinipasast välja tõmmata. Mõttekaaslasi ikka leiab, kuid kui reaalseks tegutsemiseks võiks minna on enamusel kärss kärnas ja maa külmunud.
Kehval päeval näen kõike läbi musta loori. Heal päeval päästan maailma. 🙂 Ei lahterdaks ennast positiivse või negatiivse mõttemaailmaga inimeseks. Kusjuures mõlemad äärmused hakkavad mulle tavaliselt pinda käima.
Enese käitumist saab muuta, teiste oma tavaliselt mitte (kui nad seda ise ei taha). Enda iseloomu ei muuda ja iga aastaga muutuvad inimesed minu arust järjest rohkem “enda moodi”. Olen selle faasi läbi teinud, kus ennast mingisse vormi surudes arvasin, et teen asja paremaks. ja-jah, arva uuesti, lõpuks ei saa sa ise ka aru, kes sa oled, mis sa siis veel teistest ootad. Teiste muutmine on värk, mis naksab sul endal mingi aja pärast nina peast – ise sa ju tahtsid (kuigi välja ei kukkunud päris oodatud tulemus).
Iseenda jaoks on mul küll oluline, milline ma seest olen. Samas ei piitsuta ma ennast üle, kõigil on kehvasid päevi. Teiste arvamust minust saan ma kontrollida vaid piiratud osas. Kui ikka nende aru ei küüni mingile tasemele ja silmis särab vaid väline bling, siis mis teha…..nende kaotus mitte minu. Ainuke inimene, kellega igal õhtul magama lähen olen ma ise, seega kui iseendaga rahuajal (või siis vähemalt vaherahus) pole, siis on tegelikult kräpp.
Ei ma pole saavutanud kõike seda, mida arvasin kunagi praeguseks ajaks saavutanud olevat. Samas on fakt ka see, et ma pole selle nimel eriti pingutanud, asi on nii lihtsalt sujunud. Pole nagu mõtet ennast tampida asja eest, mis oli kunagi uitunistus vms.
Ma olen sitt abipaluja, kuid võtan pakutud abi hea meelega vastu. 🙂 Vahel peaks oma uhkuse ikka maha suruma ja õigel ajal abi küsima. Paljud asjad oleks nii lihtsamad.
Komplimendid töötavad alati paremini. Kriitika mitte alati, muutun liiga kaitsvaks.
Püüan oma meelt üleval hoida sellise trafaretse lausega, et “õnn pole sihtpunkt vaid teekond” – vahel täitsa töötab. Praegu vist mitte päris…:P
Tänan, oli väga terapeutiline. Tšekk nagu alati?
Ahjaa, kui kellelegi ei meeldi minu tekst siin, siis f-off!