Türkiissinine

Hommikul kui vuhkisin marsruudika peale, kuulsin järsku köhatust. Vaatasin ümberringi. Mitte ühtegi inimest polnud minu läheduseski, ainult konteiner vanapaberi jaoks. Kergitasin kulmu ja vaatasin konteineri poole. Uus köhatus. Ahah. Prükkar oli endale korteri teinud sinna.

Bussipeatuses jälgisin lõbusalt, kuidas konteineris oleva prükkari rögatsemise peale möödujad ehmatasid ja kahtlustaval ilmel konteinerit piidlesid.

Ohjah… täna saab koormustesti teha. Ma saan siis korraliku maratoni maha sibada. 20 minutit arstile, kohapeal 15 minutit rattasõitu, tagasi tööle 20 minutit. Kuna lombid on põlvini, siis võin ma selle vabalt triatloniks ristida. Mu vaene absoluutselt treenimata süda teeb selle peale põks, põks, piiiiiiiiiiiiiiiiiks. Ma luban, et ma lähen trenni. Sellel aastal. Päriselt.

Sünnipäevaks teen ma endale kingituse kõrvaklappide näol. Et ma ei laenaks Dakilt klappe üheks õhtuks filmi vaatamiseks ja siis kolm päeva hiljem joosta temaga välisukse peal kokku ning seletada talle süüdlaslikult, et täna õhtul saab ta nad tagasi, aga praegu on sul neid väga vaja, sest tuleb jalutada arstile ja tagasi. Tellitud Skullcandy Smokin´Buds. Kätte saan juba reedel! JA kui kõik läheb nii nagu planeeritud, siis tervise- ja spaapäevakese. Koht on veel lahtine. Ma juba hullult ootan oma sünnipäevakuud.