Õnneks ei saanudki eile teada kui vähe koormust ma kannatan, sest nad olid suutnud ratta enne minu tulekut ära lõhkuda. Aga selle eest sain ma teada, et kui ma kesklinnast süstin kiirkõnniga mööda treppi TÜ raamatukogu poole, siis enne raamatukogu nurga juurde jõudmist on mul keel vestil ja süda paneb suvalist trance´i. Oleks siis aparaadid küljes olnud. Kuni nad rattale restarti tegid, seni vahtisin mina kabinetis ringi. Neil oli elustamisaparaat. Mul tuli kohe alustuseks naeratus näole ja mõttes kaalusin, kuidas seda aparaati käppida saaks. Siis vajusin ma näost ära, et mida kuradit, kas testi tegemise ajal on võimalik sussid püsti visata? Uurisin kardioloogi käest, et kas neil on seda aparaati kasutada ka tulnud. Enne väga lõbus ja jutukas arst muutus millegi pärast tõsiseks ja vastas lakooniliselt, et see on eeskirjade järgi kohustuslik. Mul on tunne, et ta jättis mulle ütlemata midagi.
Kuna nad ikka aparaati tööle ei saanud, siis korjati mul südamefilmi tegemiseks mõeldud kleepsud ära küljest. Päris palju oli neid ja päris valus oli neid kakkuda ära ka. Õhtul duši alla minnes avastasin veel kaks kleepsu, mis kahe silma vahele olid jäänud.
Daki, Daki… helista Värskasse!
PS Südamefilm näitas ühte üleliigset lööki. Ma tean, et see on seal juba pikka aega olnud, aga mida see täpselt tähendab?
Birgiti päevaraamat 
Mitte sittagi ei tähenda. 🙂 Kõik normi piires.
Änksa. Siis laseb samamoodi edasi.