Avastasin selle bändi eile “Life´i” vaadates.
Küsimus:
Kes on selles bändis laulev naisterahvas?
Esimene õigesti vastaja saab nänni!
Kuu: märts 2009
Teeme eriti halva filmi õhtu!
Saades inspiratsiooni just kanalilt TV3 tulevast “Charlie´s Angels: Full Throttle´ist” teen ettepaneku teha “Eriti halbade filmide õhtu”. Valikus võiks olla filmid, mis on nii halvad, et ajavad naerma või on lihtsalt väga valusad vaadata. Kindlasti peab sisaldama üht märulit, kus peaosas on Van Damme, Norris, Stallone, Seagal, Schwarzenegger või mõni muu silmi veritsema panev härg.
Mis on kõige halvem film, mis te viimasel ajal näinud olete?
Seiklema!
Tutvustasin täna külalisele oma vastasmajade naabereid suitsupauside ajal,
“Näed, seal kolmandal elab paks maikaga mees ja kuuendal on mingid tüübid, keda võib aegajalt näha ennast riidest lahti koorimas. Kaheksandale kolisid just mingid sisse ja teevad remonti.”
Aga muidu olen ma normaalne.
***
Midagi toredat võiks nüüd juhtuda. Lähme paintballi mängima varsti? Korraldame suure söögiorgia ja mängime kaarte öö otsa? Ei läheks vahelduse mõttes välja, ah? Tahaks teha midagi teistmoodi. Suvel ma road tripin küll raudselt kuhugi ära.
***
Eelmise nädala lemmiklause,
“Igakord kui sa selle… selle…selle Birgiti juurest tuled, oled sa selline…ülbe ja ennast täis.”
Salakaval ässitaja nagu ma olen, eks?
Seitse tõde enda kohta
Evu arvas, et ma võiks vahelduse mõttes tõtt ka rääkida 🙂
1. Mulle meeldib inimesi kuulata rohkem kui endast rääkida.
2. Ma olen kohutavalt kade inimeste peale, kes on milleski osavad. Põhiliselt selle pärast, et ma pole ise milleski eriliselt osav.
3. Ma olen kunagi õppinud metsasarve 😀
4. Ma olen kaks korda pääsenud trahvist, sest ma olen teeselnud nutmist.
5. Ma ei joo piima. Mulle ei meeldi maitse. Kõik muud piimatooted on äärmiselt head. Ma teen iga paari aasta järel testi kas äkki on midagi muutunud.
6. Ma ei oska “ei” öelda. Selle asemel ma valetan.
7. Ma ei oska teha klimbisuppi.
Boonustõde.
Kui ma jään teleka ette magama, siis ma pidavat nägema välja selline,
Paar diagnoosi
Münchausen syndrome is a psychiatric disorder in which those affected fake disease, illness, or psychological trauma in order to draw attention or sympathy to themselves. It is in a class of disorders known as factitious disorders which involve “illnesses” whose symptoms are either self-induced or falsified by the patient. It is also sometimes known as hospital addiction syndrome.
Hypochondriasis (or hypochondria, sometimes referred to as health phobia) refers to an excessive preoccupation or worry about having a serious illness. Often, hypochondria persists even after a physician has evaluated a person and reassured them that their concerns about symptoms do not have an underlying medical basis or, if there is a medical illness, the concerns are far in excess of what is appropriate for the level of disease. Many people suffering from this disorder focus on a particular symptom as the catalyst of their worrying, such as gastro-intestinal problems, palpitations, or muscle fatigue.
Me siin harrastame kergeid vestlusteemasid. Eile kaklesime selle üle, mida täpselt kujutab endast Münchauseni sündroom ja kas see on nagu hüpohondria. Ei ole. Like I said. 🙂
stoopid hoomans
Alati ajamas taga asju, mida ei saa. Mida kättesaamatum, seda olulisem tundub, seda rohkem on vaja. Nii pea kui asi käes, nii kiiresti kaob ka huvi, nii kiiresti tekib ka uus asi, mille poole püüelda. Me jääme ikka lasteks. Mängime ainult vähe kõvemal levelil. Ja teise käes olev mänguasi on alati parem kui see, mis sul endal parajasti käes on.
Naljakas. Kõrvalt vaadates.
Inimesi on hullult põnev jälgida. Daki on aegajalt natuke pahane mu pihta kui ma rõõmsalt/õelalt käsi hõõrun ja naeran tema üle või varastan kellegi oma järgmiseks uurimisobjektiks.
***
Kui reedel olin ma ülimalt sarkasmikas (st sarkastiline ja sarmikas), siis täna on tunne nagu kuuma šokolaadi sisse kastetud vahukommil.
Muah. Arrrrrmastan pühapäeva hommikuid.
Raja tänava disko
Õhtuks plaan. Kodus väga vähesest alkoholist võimalikult lõbusaks juua. Siis tantsida ennast koeraga unustusse selle laulu järgi,
Kassi tuppa ei lase, sest me oleme bitšid Lottega. Deegud on omad joped.
Kurja, kohvi on jälle liiga palju saanud. 😀
Murelapsed
Valvan vanemate maja. Jälle. Talvel on siin üksi elamine ikka jube nukker. Ma olen keskküttega nii ära hellitatud, et selles majas olev ahiküte ei suuda elamist kunagi piisavalt soojaks minu jaoks kütta. Mitte, et ma vaeva ei näeks. Ilusti peale tööd koju, puud kaminasse ja need on seal seni kuni ma magama lähen. Kuna elamist kütetakse kaminaga, siis ta saavutab üsna kiiresti talutava temperatuuri, kuid sama kiiresti jahtub ka ära, nii et hommikud on ikka väga nukrad.
Põhjus, miks ma siin üldse olen, on loomad.
Koer- kuldne retriiver. Blond, passive-aggressive minipõiega ma-ei-tea-ise-ka-mis-ma-tahan-aga-sinu-söök-mulle-ei kõlba loom. Minu murelaps number üks. Ta suudab siiberdada toa ja õue vahet sada korda terve õhtu. Öösel ajab mind oma kolm korda üles, et välja saada. Kui normaalsed koerad esiteks suudavad kella kahest kaheksani oma loomulike vajadusi kontrolli all hoida, siis temal on vaja mind üles ajada 5.30, et väljas postiljoni peale haukuda. Lihtsalt. Põis oleks veel kannatanud ilusti. Jumal hoidku selle eest kui ma julgen minna magama enne südaööd. Proovisin. Tulemuseks äratus 00.00, 02.30 ja 06.30. Aff. Teiseks kui ta välja tahab, siis selle asemel, et anda mulle käpaga või haugatada hetkeks, koer vahib mind ja ohkab sügavalt seni kuni ma üles ärkan. See võib olla tundub jube rahulik viis ärgata, aga kui sa teed silmad lahti ja avastad koera nina endast viie sentimeetri kauguselt, siis pimedas võib see olla kerge šokk. Ta näeb välja nagu teda pekstaks kogu aeg. Õnnetu. Sügavalt solvunud millegi peale. Ses mõttes, et ta on armas muff, aga jeebus, kus ta mind ärakasutab.
Murelaps number kaks. Kass. Isane. Homo (ema ütles, et käib naabri-Jossut panemas). Iginäljane. Erinevalt koerast on sellel loomal iseloomu. Ta teab, mida ta tahab ja see on söök. Seda peab olema tihedalt ja palju! Kui ma talle pool potsikut (200g) ära panen, siis sööb ta selle ahvikiirusel ära. Pärast tiirutab veel külmkapi ees ja teeb nägu nagu oleks ta kolm päeva söömata olnud. Kui ta bluff välja ei mängi, siis läheb ja sööb koera põlatud sööki, mis muidugi koeral tekitab uue ahastushoo ja ta vahib nukralt kõrval. Ma peaaegu et nägin jutumulli ta peakohal, mis ütles:
“Ahistatakse. Vähe sellest, et nad annavad mulle mingit laga, millest ma VAEVU elus püsin, siis nüüd nad lasevad sellel hallil karvakeral seda veel karistamatult süüa. Milline ebaõiglus.”
Kass, “Kes ees see mees,dude. Sul oli su võimalus”
Murelapsed kolm ja neli. Deegud. Neil pole häda midagi. Muhedad väiksed jopskid, kes tiirutavad puuris ringi. Mure on ainult see, et ma kardan, et ma kogemata tapan nad kuidagi ära. Koera ja kassi mänjualiga olen ma tuttav, aga igakord kui ma koju tulen, siis ma olen veendunud, et mingil müstilisel moel on deegud surnud ja mina olen selles kuidagi süüdi. Ma tean, et kui ma neid ilusti toidan ja joodan ja lasen neil liiva sees möllata, siis ei tohiks midagi traagilist juhtuda, aga siiski… raudselt ma teen midagi valesti. Saba näppida ei tohi, nii palju ma tean. Evu ütles.
Muidu on kõik fain änd dändi. Kuigi jube kiire on kogu aeg. Oma koju tahakas, oma voodisse. Ma olen siin nagu printsess herneteral või Kuldkihar või kesiganes nende karude voodites möllas. Majas on kolm voodit, kus on võimalik magada, aga ükski ei sobi ja ei ole piisavalt mugav. Ving ja hala 😀
Suvel on siin samas hullult äge olla. Ma arvan, et mu frustratsioon tulebki põhiliselt sellest, et siin on jahe.
Nummimeeter lakke
“Rääkivad” kassid. Viimane on eriti masendunud.
Birgiti päevaraamat 