Murelapsed

Valvan vanemate maja. Jälle. Talvel on siin üksi elamine ikka jube nukker. Ma olen keskküttega nii ära hellitatud, et selles majas olev ahiküte ei suuda elamist kunagi piisavalt soojaks minu jaoks kütta. Mitte, et ma vaeva ei näeks. Ilusti peale tööd koju, puud kaminasse ja need on seal seni kuni ma magama lähen. Kuna elamist kütetakse kaminaga, siis ta saavutab üsna kiiresti talutava temperatuuri, kuid sama kiiresti jahtub ka ära, nii et hommikud on ikka väga nukrad.

Põhjus, miks ma siin üldse olen, on loomad.

Koer- kuldne retriiver. Blond, passive-aggressive minipõiega ma-ei-tea-ise-ka-mis-ma-tahan-aga-sinu-söök-mulle-ei kõlba loom. Minu murelaps number üks. Ta suudab siiberdada toa ja õue vahet sada korda terve õhtu. Öösel ajab mind oma kolm korda üles, et välja saada. Kui normaalsed koerad esiteks suudavad kella kahest kaheksani oma loomulike vajadusi kontrolli all hoida, siis temal on vaja mind üles ajada 5.30, et väljas postiljoni peale haukuda. Lihtsalt. Põis oleks veel kannatanud ilusti. Jumal hoidku selle eest kui ma julgen minna magama enne südaööd. Proovisin. Tulemuseks äratus 00.00, 02.30 ja 06.30. Aff.  Teiseks kui ta välja tahab, siis selle asemel, et anda mulle käpaga või haugatada hetkeks, koer vahib mind ja ohkab sügavalt seni kuni ma üles ärkan. See võib olla tundub jube rahulik viis ärgata, aga kui sa teed silmad lahti ja avastad koera nina endast viie sentimeetri kauguselt, siis pimedas võib see olla kerge šokk. Ta näeb välja nagu teda pekstaks kogu aeg. Õnnetu. Sügavalt solvunud millegi peale. Ses mõttes, et ta on armas muff, aga jeebus, kus ta mind ärakasutab.

Murelaps number kaks. Kass. Isane. Homo (ema ütles, et käib naabri-Jossut panemas). Iginäljane. Erinevalt koerast on sellel loomal iseloomu. Ta teab, mida ta tahab ja see on söök. Seda peab olema tihedalt ja palju! Kui ma talle pool potsikut (200g) ära panen, siis sööb ta selle ahvikiirusel ära. Pärast tiirutab veel külmkapi ees ja teeb nägu nagu oleks ta kolm päeva söömata olnud. Kui ta bluff välja ei mängi, siis läheb ja sööb koera põlatud sööki, mis muidugi koeral tekitab uue ahastushoo ja ta vahib nukralt kõrval. Ma peaaegu et nägin jutumulli ta peakohal, mis ütles:

“Ahistatakse. Vähe sellest, et nad annavad mulle mingit laga, millest ma VAEVU elus püsin, siis nüüd nad lasevad sellel hallil karvakeral seda veel karistamatult süüa. Milline ebaõiglus.” 
Kass, “Kes ees see mees,dude. Sul oli su võimalus”

Murelapsed kolm ja neli. Deegud. Neil pole häda midagi. Muhedad väiksed jopskid, kes tiirutavad puuris ringi. Mure on ainult see, et ma kardan, et ma kogemata tapan nad kuidagi ära. Koera ja kassi mänjualiga olen ma tuttav, aga igakord kui ma koju tulen, siis ma olen veendunud, et mingil müstilisel moel on deegud surnud ja mina olen selles kuidagi süüdi. Ma tean, et kui ma neid ilusti toidan ja joodan ja lasen neil liiva sees möllata, siis ei tohiks midagi traagilist juhtuda, aga siiski… raudselt ma teen midagi valesti. Saba näppida ei tohi, nii palju ma tean. Evu ütles.

Muidu on kõik fain änd dändi. Kuigi jube kiire on kogu aeg. Oma koju tahakas, oma voodisse. Ma olen siin nagu printsess herneteral või Kuldkihar või kesiganes nende karude voodites möllas. Majas on kolm voodit, kus on võimalik magada, aga ükski ei sobi ja ei ole piisavalt mugav. Ving ja hala 😀

Suvel on siin samas hullult äge olla. Ma arvan, et mu frustratsioon tulebki põhiliselt sellest, et siin on jahe.