Alati ajamas taga asju, mida ei saa. Mida kättesaamatum, seda olulisem tundub, seda rohkem on vaja. Nii pea kui asi käes, nii kiiresti kaob ka huvi, nii kiiresti tekib ka uus asi, mille poole püüelda. Me jääme ikka lasteks. Mängime ainult vähe kõvemal levelil. Ja teise käes olev mänguasi on alati parem kui see, mis sul endal parajasti käes on.
Naljakas. Kõrvalt vaadates.
Inimesi on hullult põnev jälgida. Daki on aegajalt natuke pahane mu pihta kui ma rõõmsalt/õelalt käsi hõõrun ja naeran tema üle või varastan kellegi oma järgmiseks uurimisobjektiks.
Birgiti päevaraamat 