Filmidest

Käisin kinos laupäeval vaatamas filmi “Angels & Demons”. See oli täpselt selline nagu ma ootasin.  138 minutit põnevust ja silmailu.  Silmailu pakkusid Rooma ja Vatikani kirikud. Võimas. Film tundus tehtud olevat fast forwardiga, et ikka kõik raamatus kirjapandu teatud ajalimiidi sisse ära mahuks. Ei olnud väga aega eelmiste sündmuste üle mõtiskleda kui juba Hanks tormas järgmisele sündmuskohale, kus toimus kraadikese põnevam action. Ilusti keris pinget kuni lõpuni ja miski ei käkkinud seda ära. Hea oli rahvusvaheline näitlejaskond. Isegi igas filmis kohustuslikud Hollywoodi suured staarid- Tom Hanks, Ewan McGregor ja  Stellan Skarsgård. Tom Hanksi näitlemist ma ei hakka kommenteerima, ta teeb seda lihtsalt hästi. Ei midagi suurepärast ega midagi halba. Tõelise pettumuse valmistas Ewan McGregor, kes lihtsalt ei sobinud oma osasse üldse. Stellan Skarsgård aga oli suurepärane oma rõhutud olekus. Ma olen temast tohutult vaimustuses. Üks asi, mis mind tohutult igast katastroofi filmide juures närvi ajab on rahvussümbolite suurejooneline lõhkumine. Mitu korda on Vabadusesammas või Valge Maja või Eiffeli torn erinevate apokalüptiliste sündmuste puhul ära lõhutud? Aitab vast. Saame aru küll, et oi pljätt jama majas.

“Juno”. Jah, ma vaatasin seda alles nüüd esimest korda. Mulle täitsa meeldis. Kõik kiidavad Diablo Cody dialooge ja Ellen Page´i näitlejatööd. Nii on. Suurepärane.  Mul ei ole omalt poolt midagi lisada. Siiski. Vaene Michael Cera, kellel tulevikus läheb väga raskeks sellest armsa, naiivse ja närvilise poisi rollist välja ronimine.

Kirss jäätisel ja selle postituse tõeline põhjus aga on pühapäeva õhtul TV3-s näidatud suurepärane akšnkomöödia “Ausad valed”. Filmi olen ma näinud mitu korda, kuid viimasest vaatamisest on möödas arvatavasti aastaid. Põhimõtteliselt me kiljusime Katsiga teleka ees, sest film oli lihtsalt nii äge! Suurepärane üheksakümnendate pompoosne äkšn. Kõik plahvatab ja põleb. Tagaajamine kaubanduskeskuses hobusega. Arnoldil on muskel paljas. Komöödia osa täiesti paigas ja üldse mitte halb. Kõige õudsam ja halvem hetk oli kui Švartsu naeratas pereidülli eksponeerimise käigus. Švartsu naeratus näeb välja nagu rotveileri nägu vahetult enne seda kui ta sind hammustab. Kõige parem oli iga natukese aja tagant karjuda, oh nüüd tuleb hea koht! Kuradi hea film oli ikka. Kogu aeg oli lollakas-rõõmus naeratus näol.  Eraldi lõbu pakkus  Schwarzeneggeri aktsent. Get däun! Koheselt meenus Pablo Francisco ja Little Tortilla Boy (1.35).

Ma arvan, et ma pungestasin nüüd oma naba ära selle postituse kirjutamisega.