Bromance

Nädalavahetusel õnnestus mul näha midagi minu jaoks supernaljakat. Ikka on äge vaadata, kuidas keegi kellelegi üritab meeldida. Kõik need “issand-kui-äge-sa-oled” ja “omg-kui-huvitav!” ilmed ja hüüatused. Enamasti ikka mees naisele või naine mehele. Kuid esimest korda elus nägin nii hardcore man crushi (When a straight man has a “crush” on another man, not sexual but kind of idolizing him), et ma istusin vist tund aega silmad suured ja kulmud kõrgel ning jälgisin neid. See kellele “külge löödi” ei saanud millestki aru ja see tegi situatsiooni veel humoorikamaks.

Tüüp A istus tüüp B kõrval ja vahtis teda suurte silmadega. Kõik, mis B tegi, oli suurepärane,

“Oh, kuidas sa selle õhupalli nii täis puhusid. Sa oskad seda nii hästi. Tee veel!”
“Nii äge, et siin on õhupalle. See teeb asja palju huvitavamaks . Oled sa minuga nõus?”
“Ma vaatan, et sa ei leia seda lugu üles, las ma aitan sind. Pärast ma panen sulle peale loo, mis mulle meeldib ja ma arvan, et sulle võiks ka meeldida”

Loomulikult kõik naljad, mis B tegi olid geniaalsed ja suure hüsteerilise hobusenaeruga ahmiti õhku ja vaadati, kas ikka kõik naeravad.

Ma olen man crushe varemgi näinud aga need on tavaliselt sellised vaiksed poisid, kes võtavad oma iidoli sabasse ja on õnnelikud kui nad saavad temaga koos hängida. Kuid niisugust ahviarmastust pole ma varem näinud. Peale selle oli see A nii mööda tüüp, et ma pidin endale meenutama, miks eugeenika ei olnud lahendus. Usk inimkonda kadus jälle kriipsukese võrra.