Reisielamus

Leedu peldikud on omaette nähtus. Enamasti auk betoonpõrandas. Väike auk.  Sisenesid sinna alati hirmusegase jälestusega, kirudes ennast puuduvate kummikute pärast. Lootes, et eelmine külastaja ei ole jätnud “märke” endast maha. Iga uus peldik oli kui väike seiklus.

Kui ma olin juba veendunud, et Leedu ei suuda mind enam mitte millegagi üllatada, siis ma eksisin sügavalt. Neringa poolsaarel asuva delfinaariumi kohvikus istudes ja show algust oodates, saabus hästi mõtliku näoga Karin ja ütles, et ma pean nägema sealset peldikut. Ma mõtlesin siis, et see saab olla kas midagi äärmiselt ilusat või veel kohutavam kui eelmised kohad. Äärmiselt intrigeeritult sisenesin tualetti.  Vastu võttis mind kahhelkividest suur saal. Igasugu orvad, troopilised taimed, kraanikausid rivis, mähkimislaud.  Hull disko värk.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kas tõepoolest nii peen ongi? Karin tõmbas vaikselt näpuga mind kabiinide poole ja avas ukse,