Paha, paha

Päevas on kaks vastikut hetke. Hommikul tööle sõitmine ja õhtul töölt koju. Mu auto pole nädal aega üles sulanud täielikult. Marsruut on ju kokku edasi tagasi ainult 5-6km. Viimased kaks päeva ei ole ma esiaknasse kraapinud rohkem kui piiluauku, sest ma ei viitsi õues kepsutada. Selle lisa viie minutiga, mis ma raiskan akende puhastamisele, ei lähe auto soojemaks aga ma oleks kodus. Ma sõidan oma marsruuti täpselt poolteist kuni kaks laulu. Kaalun isegi uuesti marsaga tööl käimist. Vähemalt pool tööle liikumise ajast oleks soe. Ma ei salli külma. Kes veel ei tea, et nädalavahetuseks lubatakse miinus kolmekümmet. Julgelt luban, et ma oma tipusid reede õhtust esmaspäeva hommikuni uksest välja ei tõsta. Reede õhtul varun endale nädalavahetuse toiduvarud. Kutsun külla kolmanda korruse muti, kui see pole ennast külmakindlaks mõelnud ja Võrru uusi vigastusi otsima läinud. Teen oh kui häid ja rasvaseid sööke, sest pekki peab koguma, et sellised temperatuurid üle elada ja peale selle tuleb pliidist veel lisasoojust.

Ja kui me juba jutuga kööki jõudsime, siis – KURAT KÜLL! Mul on kopp ees oma köögist. Annan kasuisale veel viimase võimaluse mulle köök teha ja kui kevadeks pole mul kööki, siis ei jää muud üle kui laenu võtta ja ise lasta teha. Täiesti ebanormaalne ikka. Kaua võib? Värvid on ka kõik olemas, mis ma tahan. Ja nad ei lase mul ju ise majandada, sest suur häda on sellega, et mu kasuisa fakin teeb neid kööke ju. Ma olen ehe näide ütlusest… mis iganes see ütlus kinsepaga ka oli. Eile kaklesin emaga teemal avatud riiluid vs sahtlid. Mina tahan avatuid ja tema arvab, et sahtel on parem. Üleüldse on mu korteriga üks rist ja viletsus. Kui ma siin juba halan, siis sülar läks ka natuke katki. Mis veel halvasti on? Kuhu veel lähitulevikus raha hakkab minema?

A ja siis ma olen veel kõige tipuks solvunud kah. Vot tahan ja olen!